Kas nüüd võib juba öelda, et jõulud hakkavad lähemalt jõudma? Ju siis. Uni läks taas liiga vara, aga enesetunne on mul isegi päris hea. Üllatavalt hea. Ilmselt vähem joomist on oma positiivset mõju avaldanud. Rohkem trenni, vähem jooki. Selline see retsept on. Ja ongi parem olla. Tantsutundides on täitsa tore, eile oli esmaspäev, kui tunnis polnud tunda nädalavahetuse kangust. Kui laupäev ja pühapäev on veedetud peamiselt voodis juues, siis esmaspäeval pole keha just kõige rohkem lahti. Milline elu raiskamine tundub see kaine pilguga kõrvalt vaadatuna. Nagu ma ei astuks kunagi enam sinna ämbrisse. Aga küllap ikka võin astuda. Ja eks see seal sees olles ka mõnus on. Eks me näe.

Tõmbasin nädalavahetusel igavledes tinderi taas käima. Isegi on elu seal, isegi vastatakse. Eks me näe, võib-olla saab siis väljagi minna.

Selline unisus ja uimasus, laiskus. Mida siis teha? Aga positiivne, et hommikused ärkamised on lihtsamaks läinud, eelmine nädal oli väga raske. Väevõimuga pidi ennast voodist välja lükkama. Täna juba joogat tehtud ja...

Paneb haigutama. Haigutan. Haigrud. Kangro. Kangrud. Kängurud. Pärliistandused, vikat, vilepuhuja, Viljandi, teetööline, valgusfoor, heinakõrs. Henno Käo, Hando Runnel. Ülipikk tunnel. Jne.

Mis teeots mulle järgmisena pihku satub? Ma ei tea. Aga panen praegu punkti. Sest tõesti ei jaksa. Mida ma tegema hakkan? Ma ei tea. Smuutit äkki. Natuke on vaja liigutada. Õue vist ei viitsi, jalutama. Kuigi mõjuks ilmselt hästi, nagu ikka.