Kui tuled koju, rattaga sõites oled näinud ja järgi vahtinud plikadele, naistele. Nad püüavad pilku rohkem, kui miski muu ses novembrilõpu rägas. Sa mõtled M-le, uurid, mis teeb. Tal on kutt, mul pole võimalust. Aga kuskil midagi minus ikka usub meisse. Kuskil on võimalus. Koju tulles, reied külmad, on räigelt raske hakata ona panema. Kõik on külm ja vale. See on koht, kus võib-olla isegi mehed vajavad eelmängu, tulnuna rattaga jäisest Tallinnast tuppa. Siis tahab ka mees sossusid asju, kuuma duši, midagi mõnusat selga.

Kui ei saa teda, siis igatsuse ikka saab. See pole muidugi päris see, aga vähemalt on keegi, keda vaikselt jahtida, kellega juttu veeretada.

Olles kolm päeva haiguslehel, tundus võimatu veel üheks õhtuks koju jääda. Käisin rattaga sõitmas. Jõin Hiiul poe ees õlut ja kuulasin noorte juttu. Seejärel oli tee väga libedaks muutunud, udjasin alla Mustamäele tagasi. Otsustasin seda vanaema soovitatud toitu teha. Kanatükk potti keema. Teise potti porgand, peet, kartul, kui ei viitsi koorida. Keedad ära, koorid, ja paned kokku tagasi. Nüüd see podiseb seal köögis, peab vaatama minema.