Laupäev. Mõttetu päev. Lootsin, et täna saab midagi tehtud, aga olen vaid maganud. Nagu oleks eile joonud. Jõingi, aga mitte nüüd niipalju ka. Täna on väga depressiivne olla, võtsin eile öösel enne magamaminekut kaks somnolsit ja ketipinori ka... “arukas” otsus, nagu ikka täis peaga... Magada sain, kuid ketipinor minu puhul tähendab järgmisel päeval täieliku eluisu kadumist, kassiahastust. Nii et sinna see tänane päev läks. Õnnestus siiski joogat teha poolteist tundi, see mõjus väga hästi. Kuid sellega tänased tegemised ka piirduvad. Isegi juua ei taha. Täna on tantsukoolis pidu, ei taha minna. Olen kinni oma õnnetus luubis.Kuidas välja saab? Ei teagi. Kuklas tegemata tööd. Tahaks täna ette võtta, siis vähemalt homseks olen järje peal.

Eile helistasin psühhiaatri valvelauda, et rohtusid juurde saada, üks neist oli otsakorral ja muutusin murelikuks. Veidi aja pärast helistas õde, kuri nagu kunagised polikliiniku registratuurimutid. Sõimas näo täis, et mis mõttes mul juba on rahustid otsas, palju ma neid siis söön?? Ja et ta suunab mind perearstile tagasi. Õnnestus talle ikka selgeks teha, et vajaksin aktiivravi ja arsti visiiti, lõpuks sain jaanuarisse aja. Nii et jah, olen veidi nendesse preparaatidesse kinni jäänud. Oleks vaja lahti saada ja kui retsepti enam ei saaks, eks siis tulekski loobuda, aga see tundub hirmus väljavaade. Äkki õnnestub ikka ise vähendada? Vaatame. Ega sisimas ma ei taha ju loobuda, sest need teevad elu kergemaks, samas teades, et pikas plaanis mõjuvad hävitavalt.

Peaks tööle hakkama, aga nagu tihtipeale, siis on kodus raske olla, peaks jalutama minema alustuseks? Või rattaga käima kuskil mere ääres ja siis töötama homme?

Põhiline probleem on ikkagi selles, et töötada tuleb liiga palju. Viis päeva nädalas, see pole ju reaalne... Seda on liiga palju. Paar vaba päev on nagu sutsakas seal vahel. Pole ime, et inimesed on väsinud.

Vaatasin, kuidas Raivo Juhanson Facebookis jagas oma puhkusevideot ja rääkis, miks on oluline valida puhkus. Ja et kõike saab, tuleb kõigepealt valida ja siis tulevad ka vahendid. Tekitas minus isu töölt ära tulla ja reisima hakata. Ja kirjutama. Kirjutama enda asju. See vana plaan minna rändama ja pidada blogi. Kirjutada oma rännakutest. Seda ju mu süda igatseb. Jalutamist räpastes elavates linnades ja puhta õhuga mägedes. Suplemist ookeanis ja magamist džunglis, eksootiliste lindude laulu saatel. Tundub tõesti, et kõike saab ja ei tasu ennast liiga kinni mõelda. Üks tuttav postitas just Instagrammi videosid Bangkokist ja Pattayast – järelikult saab minna igalepoole. Kuidas ma lähen? Võtan puhkuse? Puhkus on paar nädalat, seda on natuke vähe, et kaugele reisida. Peaks olema kuu, siis jõuaks Ko Phayami. Või miks mitte ka Koh Phanganile. Arvestades, et inimesi on vähem, võiks seal hinnad head olla. Pääseda sellest rattast, kus ma praegu olen...

Aga on ka head. Mu elul on mingi struktuur, jõuan tantsima nii mitmel õhtul nädalas, kui soovin. Tantsukooli uksed on avatud. See ongi peamine... Saan rattaga sõita. Ja ka mõne väiksema puhkuse planeerida...

Ehk siis vaatame, kuidas läheb. Võib-olla töö osas ikka tuleb mingi entusiasm tagasi? Viimased paar päeva on küll olnud tülpimus. Selline tunne, et suva, las minna, mina ei pinguta. Vihkan inimestega rääkimist, neilt info pärimist, tahaks sõimata. Vaielda, paika panna. Aga see on ohtlik tee, mürgitab suhteid.

See päevane magamine tegi midagi katki... Nüüd on kell pool kümme õhtul ja ma pole väsinud. Mida siis teha? Minna välja? Üks asi, mis on hästi: ma olen terve. See on juba suur asi... Aga ma ei suuda siin korteris enam... Tahaks kuhugi. Ära. Magada mujal. Arestikambris? Ei! Mitte seda. Lihtsalt mõnes muus voodis, olgu see metsa all või kusiganes. Ja kuskil, kus on soe. Kus on soov, seal leiad ka vahendid. Keskendu soovile. Mida ma soovin? Puhata, tunda seda ideede ja inspiratsiooni voolamist, mis tekib, kui on puhkus, pole kohustusi kaelas ja saab olla teises keskkonnas. Praegune elu ei võimalda õieti midagi.

Siiski, saan teha joogat, tantsida. Rattaga sõita... Kuid töö võtab põhilise aja. Õhtul on sisuliselt üks valik – kas minna tantsima või teha midagi muud. Koju on väga raske jääda, sest töö jääb ikka pähe tiirlema. Seega on vaja saada välja. Kripeldab, et täna ei läinud peole. Kindlasti oleks lõbus olnud. Aga järgmine kord, nüüd on hilja. Peod lõpevad praeguse korra kohaselt kell üksteist. Aeg lendab. Ja arvata on, et vanuse kasvades, ainult kiiremini.