Mida siis arvata tänasest? Mida ma tunnen? Midagi ebameeldivat. Midagi masendusetaolist. Ilge öö selja taga, kus nagu ei olekski maganud, tohutult tüütuid unenägusid, realistlikke võimalikke ebamugavaid olukordi. Kurbus, igatsus. Mu praegused kaaslased. Vahel see juhtub, iga mõne kuu tagant, kus tuleb meelde eks. Kõik muutub igatsuseks ning siin ja praegu on väga halb. Käisin jalutamas, kogemas seda jäist tuult. Novembrilõpu halli. Kust tahaks pääseda, aga kust ei paista ära pääsevat, tuleb läbi minna. Jalutades tekkis korra hetk, kus tuli meelde vaadata ennast kõrvalt, natuke kõrgemalt. Vaadata ennast kui teist inimest, kes kogeb midagi. Läks kergemaks. Elu ei olnud järsku nii isiklik. Tihti tuleb see meelde, kui hakkan midagi pildistama. Mu peas on kõik hall ja halb, aga ootamatult keset muruplatsi märkasin ühte lumepalli, tegin sellest pilti. Fotot vaadates ei ole seal neid tundeid ja hinnangut. On küllaltki roheline muru ja lumepall, vahva pildike, aga oma peas olen ma lõksus ühes väga ebameeldivas külmas linnas. Kõndisin edasi, panin peale Põhjamaade hirmu uue albumi, selle kuulamine sobis nullkraadisesse päeva valatult. Jäiselt lõikavad sõnavõtud, riimipildumised, ta skulptorina raiub kindla käega peegelpilti. Plastikust, aususest, valedest, ahnusest, võltsräpparitest. Läbiv teema on silma kinni pigistamine. Eitus või õigemini uskumine, mingi veidra illusiooni meeleheitlik uskumine. Mis siis, et see valge suhkruna sööb meid elusalt.

Nii et kuidagi nõder on see enesetunne. Haigeks jäämise tunne, see on hirmutav, sest alles olin neli päeva voodis. Ma ei tea, kas lükata ennast edasi või siis jääda puhkama. Peab vist väikse uinaku tegema. Kuigi see ei tundu mõnus. Täna on tantsuüritus, hing ihkab minna, aga enesetunne on sant. Vahel sellises seisus minnes hakkab parem, aga vahel on see ajutine, tagasi koju jõudes vajub kõik jälle kokku. Ega jah, kulunud lause, aga enda eest ei põgene. Kas ma olen valmis ennast vastu võtma sellisena nagu olen. Taluma kompleksseid egomehhanisme. Pettumust, alandust, hirmu... Tahaks krõpsu süüa, keppida, šokolaadi, burgerit, midagi mis tuju tõstab. Midagi sellist aga pole, on kanasupp, mis juba mitu päeva külmkapis istub.

Kuidas sul läheb? Tahaksin kuidagi kontakti luua. Näha su sügavust. Või nagu Põhjamaade ütleb, siis näha sind alasti, seda mis su sees on, mitte seda mis su ees on.

Eile tekkis tantsukooli administraatoriga, ühe armsa tüdrukuga, tore vestlus. Nagu neid vahel harva juhtub, kus ei pea pingutama, jutt jookseb ja päriselt on huvitav. Lisasin ta sõbraks, aga kirjutada pole veel julgenud. Olen liiga kaine, et alustada kontakti. Endalegi hirmutavalt individualistlik. Siin keset Mustamäe kõrbe. Jalutades mõtlesin, et olen siin, sest mu vanavanemad otsustasid siia tulla. Ma ei suuda otsustada, kas mu elu on nigel või rikkalik. Oleneb kelle või millega võrrelda. Need aastad, kui talviti käisin reisimas, kui kuhugi minek oli vaid piletite ostmise küsimus. Aga praegu on ju ka? Kui just ei pea kuhugi karantiinihotelli jääma, siis peale väiksemate ebamugavuste talumise saaks ikka minna.

Nii et millal ma siis hakkan oma elu elama? Või see juba käib? Ma nagu lükkaks midagi olulist endas kõrvale. Või nii see elu käibki? Et pead kohanema, millestki loobuma, tegema valikuid. Mis mind takistab reisimast? Kirjutamisele rohkem pühendumast? Leian vabandusi, näiteks tahaks ikkagi ravikindlustust. Ma ei kujuta ette seda plaani, et Eestis raamatute kirjutamisega kuidagi hästi ära elada. Või isegi see filmivõtetel käimine, mis mul oli... Nii kaootiline elu, et nüüd see teeb mind juba ärevaks. Teisalt jääb mingi elus osa minus hääletuks, kui olen mutrike korporatsioonis. Võin vabandusi otsida, aga sisemiselt tunnen ära, et midagi on minus veel. Midagi muud peab tulema. Mingi rahutus, mingi hääl, mida ma liiga palju kuulda ei võta. Või on see lihtsalt põnevuse otsimine? Tahan, et põnev oleks, selleks joon ja igatsen huvitavaid projekte.

Tahaks nagu Mihkel Raud hakata kell kuus hommikul kiirkõndi käia tegemas, poolteist tundi hommikul. See oleks päris kõva aeg iseendale. Jõuaks mõelda välja kõik, mis vaja. Just mõelda välja, endast, saada ära antud see, mis muidu sees keeb, on ees. Tore muidugi näha, kui on veel neid, kes heitlevad samade probleemidega. Nägin, kuidas üks kunagine sõbranna jõudis Kolumbiasse, ärkas päikselisse kahekümne seitsme kraadisesse hommikusse. Siis tundub, et ma olen ainus, kes ei oska elada. Ma siiski usun, et kuidagi on võimalik teha see enda sügistalv siin õdusamaks. On võimalik lugeda raamatut ja tunda hubasust. Küll aga peab ütlema, vallaline on suvel palju parem olla. Vähemalt minu kogemuses on talvel kraanid kinni, ei mingeid lõbusaid kohtinguid ega spontaanseid rattasõite. On kaamos ja inimesed ka nagu sissepoole ja ma ei taha seda tunnistada, seda omaks võtta, vaid vastu võidelda. Selleks tundukski äge mingi tegevus õues, mida ma iga ilmaga teen. Et ma ei närbuks, vaid saaks kogeda liikumist ka keset külma.