Olen hakanud unistama talvisest (või oleks õigem öelda suvisest) Tenerifest. Päikselisest paigast, kus oma tööd teha, milleks ma ei peagi ju Eestis olema. Käin selle ideena välja ja ei näe, mida kellelgi võiks selle vastu olla. See peaks olema lubatud ja tunnustatud manööver. Kombineeriksin puhkusega. Kaks nädalat puhkust ja kuu aega kodukontorit. Eks natuke sebimist sellega kaasneb, aga mis seal ikka, on kaugemaidki reise ette võetud. Mis see kanaarid siis ära ei ole.

Eilne ühepajatoit, õigemini supp, tuli väga maitsev.

Ei taha tööle hakata. Ei taha. Tervis oleks nagu korras, aga see arvuti taga töö... Pigem juba läheks möllaks kuskil väljas. Jalutaks mööda tuulist mereranda. Siiski, hakkan pihta. Mis siin ikka venitada. Aeg läheb ja mina koos sellega.

Õhtul. Kui on jälle pime. Joon ginilongerot. Tegin joogat. Piinlik eelmise nädalavahetuse tükkide ees. Mäluaugu ees. Terve see nädal on olnud taastumine viimasest viiest kuust, kui mitte tervest aastast. Mis siis toimub? Midagi ei saa aru. Üritan puhtaks saada, aga sees on enesehävitusmehhanism, mis hammasrataste raginal purustab korda nagu pähkleid. Tahaks lihtsalt... juba see lause algus on nii 15aastase oma, aga mis siis, ma olengi 15aastane. Tahaks lihtsalt kuskil räästa all ühe toreda tüdrukuga juua. Pärast tulla minu poole ja juua edasi kuni jääme diivanile magama. Midagi sellist oleks hea.

Mu õhtune skulptoritöö on tahuda kolmandik ketipinooritabletist. Sellest ohutust unerohust. Kas saab magama minna? Millal see uni küll niidab?