Ongi käes see aeg, kus õues liigun ainult pimedas. Hämar, ideaalselt pilvine novembriilm. Ma ei tea, mis juhtus, aga täna polnud kurbust ega raskust ärgates. Lihtsalt kerge unisus, lükkasin äratuskella edasi, kuid polnud enam seda elada mittetahtmist. Täitsa mõnus tundub kõik. Kuidas siis kõik ikkagi nii äkki muutub? Kas sellest, et joon vähem? Või on ikkagi mingi kord, millest me aru ei saa, omad õitsemised ja närbumised, kevaded ja pakased? Või on see kõik juhuslik. Ei usu, midagi ikka peab olema. Mõistan täiesti, mida saab otsida astroloogiast, mingit seletust, selgitust. Midagi, mis on nagu juhenditaoline.

Üldiselt tundub, et mu kirjutamised siin on ülestähendused tujust. Kas on hea olla, halb olla... Aga ega ma ei tea, sest ma ei vaata tagasi, lähen lihtsalt edasi. Lähen. Minek on kogu asja mõte. Ma ei tea, kas mõte, aga see, mida ma teen. Liikumine. Üha enam näen liikumist kõiges.

Mul on päris palju tegemist ja ma näen, et see pigem hea on. Pelgan seda õõvastavat tühjusekogemust, mitte seda meeldivat budistliku mittemidagit, vaid seda kõledat õõnsat tunnet, kui ärkad üles ja midagi ei ole vaja teha. See on ühtlasi ka vabadus. Kas tõesti on see mu elu viimaste aastate suurim muutus? Olen hakanud eelistama oravana rattas tiirlemist oma vabale elule. Kui nii, siis nii. Aeg on jälle arvuti taha istuda. Teise arvuti taha. Hakata vaikselt tööd tegema. Nii ta läheb. Täna on hea olla, aga tööd ei viitsi ikka teha. Pikutaks ja loeks midagi huvitavat. November on ilus kuu. Kuid veebruari tahaks küll mujal veeta.

Mis veel? Mõtted otsas. Kaldun fantaasiatesse, mõtlema ennast kellegagi kuhugi. Ilusa ja huvitava naisega kuhugi Lissaboni tänavatele.

Okei, aitab, nüüd tööle! Ma ei suuda ikka nii tiksuda, kui tean, et miski muu vajab tegelemist.