Pinnakad. Peod. Kell on pool kümme reede hommikul ja unelen mälestustes. M. Meie vahel ei toimunud midagi, ainult kallistasime ja hängisime, aga ometi toimus niipalju. Ometi jääb ta mulle ilmselt alatiseks meelde. Kõik mida ma temaga teha oleksin tahtnud. Mingi lootus siiski jääb, et äkki kunagi... Pole ju võimatu... Igatsusi on palju. Ja tundub, et ained viivad veelgi rohkem nendesse muinasjuttudesse, õigemini igatsusse nende järele. Olen laupäevast saati, juba terve nädala kaine olnud. On stabiilsem. Kõik läheb plaanipäraselt, jõudsin kolmel õhtul järjest tantsutundi. See polnud küll plaan, aga mida ikka paremat nendel pimedatel õhtutel teha, kui mõnusalt tantsida. Omamoodi lõbus romantika ja lähedust pakkuv. Nädalavahetus on algamas, aga paraku jääb vaid üks vaba päev. Homme on pereüritus, mis pole ka muidugi halb. Nagunii oleks tahtnud juba pere näha. Ja õhtul töökaaslase sünnipäev. Saab siis käia ja saab siis näha. Juba tahaks ühte lisapuhkusepäeva, aga esmaspäeval ei saa, ma kardan, sest juba on kokkulepitud üks koosolek.

Taevas ei tundu pilves, aga ometi pole päikest kusagil. Vist on sellised hõbedased valged pilved, mis helendavad sarnaselt sinisele päiksetõusu eelsele taevale.

Kuhu mind tänane teekond viib? Ma ei tea. Tore on kuulda, et on teisigi minusuguseid. Eik rääkis ühes podcastis, kuidas tal pole unistusi, vaid pigem tahab teha asju olevikus. Tundsin ennast ära. Mõtlesin, kas mul on midagi viga, kui ma ei unista. Küsimus ikka natuke jääb. Äkki ma kardan unistada, mõelda suurelt? Ma pole kindlasti eesmärgi-inimene. Kui protsess on vastik, siis ma ei näe eesmärgil üldiselt mingit väärtust. Protsess võib olla raske ja ebamugav, see on okei, aga mitte päris loomuvastane. Ma ei ole väga motiveeritud sitta sööma selleks, et kulda vastu saada. Pigem olgu siis vähem kulda, aga ka vähem sitta, mida endast läbi hekseldada.

Mingi veider islandi tunne on. Kell on kümme, aga see taevas petab ikka nii hästi ära, nagu igikestev tõusu-eelne moment oleks. Nagu kohe-kohe peaks päike majakatuse tagant tõusma.

Mis veel? Kuigi kirjutamiseks praegune arvuti sobib, siis plaanin uue osta. Selle võiks ju jätta ka, aga saaks ka maha müüa. Teha vahetust. Saada uus natuke soodsamalt. Vist on mõistlik, sest kui on uus, siis vana ilmselt ei kasutaks enam. Natuke raske on loobuda, aga mis teha. Tuleb uus. Kolmapäeval hakkas üks tüdruk tantsutunnis meeldima. Tundus esmapilgul väga toreda iseloomuga, positiivne ja tants ka klappis.

Kõht on tühi, pea käib veidi ringi. Peab midagi sööma. Eile õhtul juba oli selline lainetav tunne. Kogu keha nagu loksuks paadis. Mott on nii maas. Ei taha õieti midagi teha. Vähemalt mitte tööd. Pigem siis süüa. Pime, pime päev. November. Võib lohutada vaid sellega, et ongi kõike pimedam aeg vaikselt kätte jõudmas ja peale seda läheb jälle valgemaks.

Lähen siis sööma. Huvitav, et see lehekülg ei ole ikka vaibunud, läheb koguaeg edasi. Midagi siin on. Aga mis, see alles selgub. Tekkis hirm, et äkki ma olen pime, äkki on lahendus mu ees olnud kõik see aeg ja ma nagu puupea ei saa aru. Või siis see ongi protsess? Tahan ju olla nagu samurai, kellel pole eesmärke, vaid ainult protsess.