Täna on selline hommik, kus kõik tundub ikkagi ajukeemias kinni olevat. On ja mitte ainult. Maailm avaldab ka mõju. Eile tundsin ennast ikka väga nõrgana, piin oli tööd teha, arvutis süveneda. Tööpäev lõpes. Tundsin, et ei suuda koju jääda istuma. Läksin tantsutundi, jaksasin väga hästi, rõõm oli stuudios olla. Lahkusin naeratus näol. Sõitsin jälle rattaga läbi Pelgulinna, nagu mulle meeldib, pigem ikka rattaga. Novembrituul puhus, pime, aga mis seal ikka.

Mis siis veel? Kuidagi pessimistlik ja raske on see olemine viimasel ajal. Kui kellelegi räägin, siis kuulen, et see ongi praegu nii... Tahaks uskuda, et kuskil on ikka kergus ka alati võimalik. Kus? Mida ma muutma pean? Tahaks vastata, et tööd, aga mida ma selle asemel siis teha tahaksin? Ei tea... Seetõttu olengi kinni. Ma ei tahaks kukkuda jälle töötusesse. Tean seda piina ka hästi, seda lontruse tunnet, aega on, aga ei oska midagi sellega peale hakata, miski ei huvita... Natuke igatsen seda antidepressantide aegset olemist, kus miski nagu ei lükanud rivist välja, tegin nagu masin tööd ja emotsioonid ei löönud üle pea.

Kuskil undab lehepuhur. Mustamäe. Vahel tundub, et elu möödub ja ei olegi kuhugi jõudnud. Võib-olla see siinolemine on ka juba mingis mõttes privileeg? Et ma saan ikka veel siin olla... Ei tea, praegu on meel selline haigussegune ja negatiivne. Millest rõõmu tunda? Haigena on ikka kõik väga umbne. Mingit lootust ei paista... Kuni tervis läheb paremaks ja tekib ka elurõõm.

Kuidas ma selle talve üle elan? Tantsides, rattaga sõites ja joostes. Ehk leian ka midagi head lugemiseks? Kui saaks loobuda päevauudistest, vähemalt vabal ajal... Ei tahaks neid portaale kammida, sel ajal võiks hoopis raamatuid lugeda.