Uus päev. Üha pimedamad on nad. Tõesti hämarad, nagu varem poleks tunnistanud seda. Meenutab pigem kuuvalgust kui päevavalgust. Midagi siiski annab teadmine nendest leidudest, mis tulevad välja Tallinna vanade sadamate juurest ja Roosikrantsi tänava kandist. Juba Kristuse-eelsel ajal olevat siin linn olnud. Päris ammu leidsid inimesed siia tee, pidasid vastu, kogesid külma sügisvihma krae vahele lendamas. Ma ei ole esimene põlvkond, kes süüa külma poolt neetud maale on saadetud.

Eile ootasin tantsutundi väga. Lõpuks ei nautinudki eriti, ei tulnud välja, rasked asjad, tuju läks ära, üks mees oli ka grupis rohkem, pidin vahepeal passima. Lõpuks Anastassija, õpetaja, tahtis minuga tantsida, aga olin juba otsustanud ära minna. Sitta kah. Pahasena läksin garderoobist läbi, võtsin jalgratta ja sõitsin minema. Varsti tundsin, et tagumine kumm on pooltühi. Sõlesse jõudes oli täiesti tühi ja võtsin ratta käe kõrvale. Ootasin nagu 14-aastasena Lilles Mustamäe trolli. Nr 1 troll avas uksed, tõstsin ratta sisse ja loksusin kodu poole, mask ees, prillid udused. Väljusin Sääses, sõin Hesburgeris kõhu täis, läksin Prismasse, tirisin kaasa riba õllesid, läksin tagasi Hesburgeri juurde pargitud rattani ning lükkasin selle käekõrval koju.

Kodus viskasin esimese asjana alla kaks somnolsit ja valasin õlle peale.

Eks see mingi ajutise lahenduse pakkus. Kuid nüüd on uus hommik, uimane olla. Tahaksin teha teistsuguseid valikuid. Minna mõni öö magama ka ilma preparaatideta. Puhtalt nagu jeesuslaps. Kas see on võimalik? Hetkel tundub kõik üsna lootusetu. Pole midagi rasket, aga pole ka mingit meeleolu, kerge depressioon, mu kaaslane.