Eile õhtul suri Lauri. Tantsukooli administraator. Helge kuju, alati lõime energiliselt nukke, alati oli sõbralik. Tajusin selgelt, kuidas ta oli minu poolt, mind sügavamalt tundmatagi. Ei oskagi midagi öelda. Paneb mõtlema sellele tuttavale, kuid siiski nii sageli ununevale tõsiasjale, et meie aeg siin on piiratud. Seda pole lõputult. Kui kurdan, et peaks ikka hingelähedasemat tööd tegema, siis öeldakse tavaliselt, et kellele see töö tegemine ikka meeldib, eks see ole tüütu ja kurnav kõigi jaoks. Nii et ma ei teagi. Kas mul on lihtsalt raske leppida supiga, milles kõik hulbivad või olen päriselt oma hingesosinad kuulmata jätnud?

Kas päriselt on vaja hädasti midagi muuta? Või lihtsalt vaikselt leppida? Ei tea. Millist häält ma kuulda võtan? Mille järgi elan? Tahaks, et keegi aitaks, ütleks ette, juhendaks.

Leidsin kapist jälle selga selle kerge meriinovillast kudumi. Kunagi leidsin selle kaltsukast, kandsin, kuid tuli auk sisse. Tegu on nii õhukese villaga, et seda ilusti parandada ei saa, nii et näha ei jääks, kuid see on mu lemmik riideese kindlasti. Soe ja kerge, hästi mugav, mitte mingit villa torkimist. Kaeluse siseküljele on trükitud Smedley. Leidsin nende netipoe Inglismaal, samasugune või väga sarnane kampsun on 210 naela eest müügil. Täiesti jabur hind, aga ikka ja jälle, kui tõmban kodus selga selle pisut katkise, tunnen rõõmu ja samas ka kurbust, et ei saa sellega kodust välja minna. Ikka mõtlen, et ostaks ära, kui nii väga meeldib. Siis aga hoian ennast tagasi, tõmban pidurit. Täiesti ajuvaba on osta midagi nii kallist. Muidu ei oleks, aga ma pean ju töötama selleks, et seda osta, see ei tundu hea diil.

Jäin kinni. Ei oska siit edasi minna. Kui vaadata, mis mõtetes toimub, siis eks see on paras segadus. Suvalised mälestused. Meenub, kuidas üritusel tehti pilti, mu kõrval olev neiu toetas käe mu õlale. Pärast tehti teiseltpoolt, nii et mina jäin rohkem tema taha ja käis mõttes läbi ümbert kinni võtta, aga ei julgenud. Järelikult ma kardan füüsilist kontakti. Just siis, kui seda pole loodud. Kui oleme juba maganud, siis on lihtne seda uuesti luua, aga tühjast kohast ei julge. Justkui naised võiksid hammustada. Korraldada restoranis stseeni, et mida ma näperdan, rõve mees. Nüüd mõtlen sellele olukorrale, olen korduvalt seda viimase nädala jooksul meenutanud. Miks? Mis see mulle annab? Ei midagi, kuid mõtetest see stseenike läbi ujub.

Öösel tuli veel lund juurde. On tõeliselt lumised ja valged jõulud. Uni on ka. Käisime hommikul isa ja vendadega Trummis talisuplemas. Isal oli esimene kord. Mul polnud plätusid ja võttis tallad külmaks lume peal. Vees oli mõnus ja pärast ka energiline. Nüüd on aga uni, vaja uut doosi. Või uinakut.

Armastan jõuluõhtut järjest rohkem. Eile oli tülpimus, kuid täna on hea mõelda, et saab perega koos hängida. Süüa head ja paremat, lobiseda niisama.

Ega ma päriselt ei suuda üksi olla. Eraldan ennast, aga olen selles üksiolekus enamasti kurb. Koos olla ka ei saa. Kahe tõmbetuule vahel. Kord kisub inimeste poole, siis jälle eemale. Ei teagi, kus hea on. Kas kuskil? Igalpool on olnud nii hea kui ka kehv. Vahel on rõõmus hetk kuskil ummikus istudes, teinekord on sügav rahulolematus ka keset metsailu. Nii see elu mööda tiksub.

Mis siis veel? Ei midagi praegu.