Esmaspäeva varahommik. Mul küll pole käsil mõnda neist varajaste hommikuste ärkamiste väljakutsetest, kuid need kipuvad taanduma kahele asjale. Kui ärkad vara, näiteks kell 5, siis sellega on võimalik harjuda ja kasutada hommikust vaikset aega, kui keegi ega miski ei sega. Suurim kaotus on sotsiaalne elu, sest kell kaheksa õhtul tuleb juba magama minna. Nii et sõbraga jalutama minna tuleb juba kell neli, aga seda on raske klapitada. Ehk siis see varajase ärkaja elu on üsna igav. Kui sellega leppida, siis miks mitte. Mull meeldib vara tõusta, aga praegu see ei sobi, sest tantsutunnid lõppevad alles 8-9 ajal õhtul ning vahel on ka peod, mis kestavad keskööni.

Täna hommikul läks uni liiga vara. Korra oli reibas olla, kuid siis tuli tagasi selline pooletoobine olek, nädalavahetuse väsimus. Need kaks päeval läksid tohutu kiirelt, ei saanud õieti kodust väljagi. Õhe õhtu jõin ja teise päeva veel otsa. Nüüd on enam-vähem olla. Eile hommikul ei tahtnud pohmell kuidagi ära minna, jõin peale, kuid ega parem ei hakanud, võtsin ükshaaval lõpuks vist viis xanaxit. Siis tuli pehmus ja tukk peale. Tellisin McDonald’sist Joel Ostrati burgeri, kui see purakas oli ära söödud, tuli uni mitmeks tunniks. Pärast seda käisime veel T-ga Noblessneris suplemas. Oli tuuline ja laine lõi üle mu pea, villane müts sai märjaks. Ega me kaua veel ei olnud, aga hea surakas ikka. Külmas meres käimine võtab pohmelli ära, teeb värskeks, aga eks järgmisel päeval annab pohmell ikka tunda. Ilmselt sellest on kuidagi nadi olla. Tahaks tagasi voodisse minna.

Aga tuleb tööle seigelda. Eile tekkis reisivaimustus. Hakata kirjutama oma rännakutsest. Teha veebileht, panna kirja. Võtta ette makt, pikem seiklus, mitte lihtsalt linnade külastused. Teekonna lugu. Mööda siiditeed kuhugi. Või Aafrika. Mida iganes. Teha Patreon või lihtsalt sõpradelt raha nuiata. Kerjuse elu. Aga oleks väärt proovimist. Alati saan tagasi tulla ja minna uuesti tööle. Küsimus ainult, et millal alustada? Järgmisel sügisel? Suvel saaks juba proovida, kasvõi Eesti võtmes. Seljakott selga ja läheb minna. Nüüd aga tööle, eks jõuab veel mõelda seda. Vähemalt selle täiskuu valguses tekkis mingi edasiviid idee, väljatulek ohvrirollist. Tõesti, hakka tegema seda, mida soovid, isegi, kui on võimalus, et ebaõnnestud. Muidu jäängi ootama seda suurt plaani, kõrgemat jõudu, mis mind juhataks. Võib-olla need juhised on juba olemas, pean ainult kuulda võtma.