Huuh. Laupäev, kell on pool kaks ja endiselt on pohmell. Sellest nädalast, eile töökaaslase soolaleiva- ja ühtlasi lahkumispeo pidamisest. Võib-olla millestki veel? Kindlasti tuleb välja minna. Jalutama. See on enam-vähem ainus, millega ma oskan vabu päevi talutavaks teha. Ma olen kindel, et see kodune kass annab millalgi järgi, aga vähemalt praegu, kus ma võõrutan ennast ravimitest, tuleb ise kõvasti kaasa aidata. Selja taga on paar tubast päeva, keha on kange. Või minna ujuma? Ma ei tea... Pohmakas istub ikka sees. Uni läks kell kuus, siis oli väga rõve olla, tegin paar kivimahvi, lootes, et tuleb hea uni tagasi, aga tekkisid hoopis rõvedad parakad, kõhus hakkas keerama. Olin voodis kägaras, ootasin, millal parem hakkab. Õnnestus veel natuke magada, kuid nüüd, pealelõunaks, on ikka üsna sitt olla. Tuleb jalutama minna, seda ikka jaksan ja paremaks teeb kindlasti. Varsti läheb juba pimedaks. Kardan õhtut, oma korterit, iseennast.

Eile sain aru, et ma olen ikka introvert ja ei hinda seltskonnas olemist. Eilsel soolaleivapeol oli mu töötiim. Mina, lahkuv kolleeg ja neli naist. Ma ei ole selline, kes kindlasti tahaks sõna sekka öelda. Kui kõik räägivad ja pausi ei teki, siis ma ei ürita ka oma sõna vahele susada. Pigem meeldib mulle rääkida ühe meeldiva inimesega. Või kahega. Tavaliselt nii on kõige parem. Enne, kui külalised tulid, olin juba paar tundi varem kohal. Rääkisin sõbraga, tutvusin ta naisega, meeldiv seltskond. Kui rahvast tuli juurde, siis suure laua taga polnud enam nii mugav. Selles on midagi ebahuvitavat minu jaoks, kui on selline kõigiga rääkimine. Oma asja lauda viskamine. Huvitavam on kõrvalt jälgida, kuidas see pall veereb, teemad arenevad, aga seda, et see mind kuidagi käima tõmbaks, ei saa öelda.

Ikka kaalun, kas see töö on minu jaoks õige. Ilmselt siis ei ole, kui nii pikalt mõtlen? Juba pool aastat... Ühest küljest hoiab töös ja käigus, aga ega mulle ei meeldi küll see meediatöö, see on ka nagu suure laua taga võimlemine ja enda nähtavaks tegemine – pole mu loomuses. Mulle meeldib kirjutamine, aga see on rohkem kiirete otsuste tegemine ja inimeste tagaajamine, et neilt infot saada.

Lumi, pilved, hämarus. Tupik, umbseis. Kuidas siit välja saan? Kaua ma pean kannatama? Kas pean kuidagi ise välja murdma? Või proovima harjuda? Eks ikka tahaks olla sõltumatu. Nii et pole ülemust, olla kunstnik.

Töökaaslane elas Tallinnast natuke väljas ühes väikses külas, kuhu on arendatud elurajoon. Paarismaja naabrid olid aeda pannud eredad lambid. Kurat, ikka kahju, et sõber töölt ära läheb. Tema olemasolu tegi selle töö mõnusamaks. Oma inimene. Kellegi teisega pole veel tekkinud sellist sõbra-suhet. Olles seal majas, nähes ta autot, kupee-Mercedest, kena ja huvitavat naist, on muidugi rõõm, aga paratamatult tekib võrdlus. Ma tean, et maja, naine ega auto ei tee kedagi õnnelikuks, kuid see illusioon on kerge tekkima. Mul on vähem, järelikult mul ei ole nii hästi läinud. Selline mõttekäik. Ohtlik. Sellepeale tuletan alati meelde kunagi kuuldud zen-ütelust – kui sa ei suuda õnnelik olla siin ja praegu, siis sa ei suuda seda kusagil. Nii et jätkan oma üha luhtuvaid katsetusi leida õnne siin ja praegu. Ei-jah, tuleb ikkagi välja minna. Muidu läheb jubedaks. Jalutan vist pelgulinna, sööme pitsat ja teeme ühe õlle, ehk hakkab parem. Siis, kui mul oli aega, ma ei kirjutanud. Nüüd, kus olen tööorjuses, tahaks võtta vabaks, et kirjutada. Psüühika viga, mingi kognitiivne error. Muru mujal rohelisem. Nii et rahu, kuskil pole parem, kui siin. Kõik on enda peas. See Mercedes oleks ilus, aga seal istudes keha ei liiguks, nagu kodus istudeski. Ujula on jälle kutsuma hakanud. Ujumine ja saun, pärast on alati hea. Aga täna ei julge. Pohmelli mõttes võiks minna, aga mingi väike köhapoiss on ka sees. Õlut tahaks juua. See oleks kõige lihtsam lahendus parema enesetundeni.

Eile koduteel jäin öösel rääkima Soome naabri Timoga. Kadunud naise tütar tahab endale päritud poolt korterit kätte saada, mis tähendaks Timo kolimist vanadekodusse. Mis ma oskan öelda? Tahaks aidata, aga kuidas?

Praegu pean ennast aitama ja õue minema. Värsket õhku hingama, tulevad ehk ka värsket mõtted, kasvõi ajutiselt. Töönädalal tahaks hakata ikkagi seda tegema, et hommikul jalutada vähemalt pool tundi. Jooga on ka variant, üks kahest. Jooksutiir, jalutamine, jooga, peaasi, et midagi.