Jah, ta lendab. Aeg tõesti möödub, märkan seda siin jälle lehekülge avades ja kuupäeva vaadates.

Eile sain lõpuks kätte uue arvuti, uue Macbooki. Samaaegselt olin erutunud häiritud. Elevus häiris rahulikku olekut. Sumpasin läbi lumiste radade arvutipoe esindusse, tõin ta koju. Veidi hiljem vaikselt avasin. Kõik on kena, aga eks ma olen natuke (kui mitte palju) autistlikke kalduvustega. Märkasin, mis on teisiti, enteri-klahv on natuke teise kujuga, mõnda nuppu pole üldse, nagu näiteks klaviatuurialuse valguse muutmist, seda tuleb teha eraldi menüüst. Ei, kurta pole millegi üle. Pikalt unistasin sellest arvutist. Kõige märgatavam muutus on aku, mis peab kaua vastu. See tundub kõige ägedam. Üldiselt tahaks, et see oleks kirjutamise arvuti, mitte sotsiaalmeedia sõltuvuse keskus. Eks näis, kuidas sellega läheb. Kirjutamiseks muidugi kõlbab ka mu praegune kaheksa aastat vana Air. Võiks selle maha müüa, aga ei raatsi. Saaks sada eurot, aga otsin põhjuseid, miks mitte müüa. Saaks võtta näiteks reisile kaasa, poleks vaja nii karta, et kuskilt hotellitoast kaotsi läheb. Tegelikult saab siin ju kõike teha ja kui see kümne aasta pärast peaks ka töötama, siis oleks juba väga huvitav seda tööle panna. Mingi aeg mõtlesin aku ära vahetada, see oleks kuuskümmend eurot. Siis peaks aku jälle terve päev. Võib-olla seda veel teha? Raha raiskamine? Ilmselt jah. Emotsionaalne kinnihoidmine vanast, aga armsast. Kahte arvutit ma ju ikka kasutama ei hakka... Või hakkan? Kas ma olen Mihkel Raud? Seadmehull.

Eks kõige parem olekski selline arvuti, mis kõlbab kirjutamiseks ja ei millekski muuks.

Eile istusin terve päeva, nagu ikka. Peale tööd ei suutnud otsustada, kas minna talisuplema või tantsutundi, kuidagi õõnes oli olla. Lubasin esimese korruse naabrimehele Timole õlut ja ginilongerot viia. Ta kurtis, et hooldaja ei vii talle. Vedasin siis Prismast ühe kohvri Hartwalli ja teise A le Coqi. Vinnasin need talle rõdule. Ühistu esimees seisis ka parasjagu seal ja ütles: ahaa, väga tore, oma maja inimesi peab ikka aitama. Sain vist heasse nimekirja. Timo kutsus enda juurde kohvile. Polnud tahtmist minna, kerge ärevus oli sees. Tulin koju ja jõin kiiresti kaks ginilongerot ise ka. Siis läks natuke paremaks.