Kui keegi mind päästab, siis olen see mina ise.

Tööl käies on tekkinud täiesti uus ärevus, vabaduse ees, vaba päeva ees. Laupäeva hommik on ärev, peas tiirlevad veel töömõtted. On keskpäev, kuid tuba on hämar. Tantsimine on kindlasti sõltuvus, põgenemise vorm. Tervislik seejuures, kuid siiski sõltuvus. Vahel see tühjusetunne, mis tabab, kui tulen õhtul tantsusaalist välja ja saan aru, et mind ootab kodutee. Mul ei ole mõnus koju jõuda, ei meeldi see idee. Ma pole aru saanud, kas asi on selles korteris või idees elada pikemat aega samas kohas. Ütlen seda juba sajandat korda, kuid igatsen reisimist. Seda loomingulist ja rahulikku tunnet, tead, et ees on ootamas uued rannad, uued kodud, erinevad maitsed, mõnusad dialoogid, kultuuride kohtumispaik, jalutuskäigud looduses ja võõrastes linnades. Hinge tekib valu, kui ei reisi. Kui ei saa. Egole teeb haiget, kui olen viiel päeval nädalas naelutatud töö külge. Õnnepalu ütleb kuidagi nii, et ideed teevad haigeks, parem on teha tööd, mitte mõelda. Kõigepealt ideed ahvatlevad, pakuvad vaheldust, kuid kui neid saab palju, siis on palju seda, mis tegelikult ei kanna, millele ei saa lõpuni toetuda. Võib-olla. Kadusin praegugi märkamatult ideede valda. Segadusse.

Õnnetusest ei saagi õieti hiljem aru, nii abstraktne. Aga kui oled õnnetu, siis see on reaalne, vältimatu. Kuhu ma küll seekord olen eksinud? Mul on see tunne, et ma olen vales kohas ja teen valet asja, iga tööga on olnud, välja arvatud lühiajalised erandid, algused, kus tundub, et äkki just see on minu jaoks õige. Siis aga avaldub järjekordne illusioon. Halbade projektide puhul on hea, et need saavad peatselt läbi, aga mida teha, kui töö ei istu? Tulla ära. Ma ei julge, mida ma siis tegema hakkan? Ei, enne kui pole tekkinud mõnda uut ideed, plaani, enne ma ise ära ei tule.

Nii et jah, ei tea, mis saab, miski pole endiselt kindel, ei saagi olla.

Millalgi eile õhtul, und oodates, meenusid Blingi peod Raudsillal, need mitmepäevased festivalid, kus süda läks lahti ja tekkis omamoodi mikroühiskond, sõbralik ja usaldav.

Eesootavad pühad tekitavad stressi, ennekõike aastavahetus. Tunnen, et olen tühi, ei jõua soovida südamest. Kontakt südamega on kadunud. Mida siis teha? Teraapiasse minna, mida muud. Mul on väga raske ennast ise aidata. Selles kohas, kus on nagu raudne müür kerkinud minu ja tunnete vahele. Saan aru, et miskit keeb, aga ei oska sellele nime anda, seda läbi töötada ega ennast toetada. Siis tekibki selline äralõigatud tunne, isoleeritud iseendast. Ma olen nagu mingi kuuli sees, istun maas, õhk on hall, mina väike must mehike, kafkalik unenägu. Kuuli ümber on kõik must ja lõputu. Ma ei tea, mis seal on, sest ma ei saa välja. Seda visualiseerides tekib rinda raskus, tinane koorem.

Mäletan neid selguse hetki, kui meenub, jõuab rakkudeni kohale, et ma ei pea midagi, ma juba olen kohal. Vabanemine koormast. Kuidagi tuleb see koorem ikkagi tagasi. Täna ärgates oli esimene mõte, et tahaks külma õlut, juua, juua. Janu. Unustus. Hea olla. Enamus kui mitte kõik filosoofia muutub nii kasutuks, kui tahad lihtsalt tunda ennast hästi. See on nii lihtne mõte. Tahan, et oleks mõnus. Huvitav oleks kuulda, kuidas sul on.

Panin muusika peale, tantsisin natuke, kohe meeleolu muutus. Ärev on olla, võtsin alprasolaami, peaks äkki korra õues käima? Tuba ahistab, nädalavahetuse värk. Ei saa paigal olla. Tahaks olla lihtsalt teki all ja nii öelda akusid laadida ja samas ka liikuda. See tekitab omamoodi lühise, mida tavaliselt lahendab ikkagi välja minek. Ükskõik kui sitane ja masendav seal ka poleks. Üks asi, mida ma oma reisiunelmates ei taha näha ja millest Õnnepalu ka räägib, on deemonid, mis saavad igalpool sind kätte. Nii olen läinud keset talve troopikasse, olnud esimestel päevadel vaimustuses ja siis tundnud taas seda piinavat tühjusetunnet. Kontakti puudumist. Olen olnud eksinud terve oma elu. Marc Maron ütleb, et ta elu on iseenesest okei, aga mida teha selle vana väsinud südamega? Mida sellega pihta hakata, ah?

---

Ei meeldi mulle, kuidas laupäeval sünteesin oma tööelu. Polegi nagu õieti vaba päev, vaid taastusravi. Reede peaks vaba olema, siis laupäeval oleks nagu päriselt uus päev. Aga jõudsin arusaamiseni, et kui mul enne päevatööd oli eksistentsiaalne kriis, siis tööl käimine on mind paisanud hingelisse kriisi. Praegune töö ei anna midagi hingele ja see ongi suurim probleem.

Jalutasin raamatukokku. Võtsin Sagani ühe esimese romaani, pole teda varem lugenud. Tahtsin viimast, aga seda polnud. Alustame siis algusest. Veel Sauteri “Kana peni” ja Õnnepalu “Pariisi”.