Tulin tagasi su juurde. Enne tööd, esmaspäeva hommikul. Üle pika aja, võib-olla kuude, hommik, kus tunnen ennast täitsa reipalt. Magan juba teist ööd hästi. Eile käisin meres ujumas, olin unustanud kui hästi see mõjub. Täna tahaks kontorisse minna, mitte kodust töötada. Lähen, aga jään natuke hiljaks. See lehekülg on jäänud liiga kauaks unarusse. Olen tegelenud ellujäämisega. Eelmine nädal oli raske, nagu mingi tõbi oleks sees olnud. Kõik tuli väga raskelt ja vastumeelselt. Nüüd ehk läheb lõpuks paremaks. Umbes kolm nädalat olen võtnud rohte väga tagasihoidlikult. Vähem alkoholi. Uni on lõpuks taastumas. Nii võib lausa elada :)

Saab taas hakata plaane tegema. Jõulud on ukse ees, aga sel aastal vabu päevi praktiliselt polegi.

Täna on jälle kehapsühhoteraapia koolitus. Liiga harva toimuvad need, korra kuus. Loodetavasti järgmisel aastal ikka jätkuvad. Need annavad lootust. Lootust, et ma ei jää eluks ajaks suurfirmasse tööle. Et saan ühel hetkel oma asja hakata ajama. Millal? Juba praegu võiks töö kõrvalt, nädalas mõnegi kliendi võtta. Laupäeviti. Või mõnel õhtul. Eile õhtul materjalidesse süübides, tundsin, kuidas see on õige asi, mis mind päriselt huvitab. Nõustamised ja psühholoogia on mu lootus välja. Või siis sisse, endale lähemale. Teha enda asja... See aeg jõuab kätte. Ma ei unista enda ettevõttest, küll aga elust, mis on mu enda reeglite järgi ja kus ei ole ülemust. Kus mul on kliendid, nendega kokkulepitud ajad ja nii ongi. Ei mingit korporatiivteemat. Kuskilt Saksamaalt tulevaid juhiseid. Mitte et see halb ettevõte oleks, kus ma töötan. Ei, see on päris mugav. Tingimused pole halvad. Aga ma täidan seal kohta. Ei tee, mida mul endal on vaja, vaid mida neil on vaja. Mida on vaja, et aktsionärid oleksid õnnelikud.

Unistan elust Pelgulinnas, näiteks Heina tänaval. Veel meeldivad selle linnaosa kivimajad, mis on puumajade vahel. Sellised mõnekorruselised mitte paljude korteritega, tunduvad avarad. Ma ei ole vist kunagi elanud puumajas ja see mõte tekitab natuke ebamugavust, küll aga on õdusad väiksemad kivist kortermajad. Mõnesse sellisesse võiks ennast sisse seada küll. Iseasi millal ja kuidas. Eks me näe. Kõigepealt tuleb oma talent enda kasuks tööle panna. Hakata tegema tööd, mis midagi ka tagasi annab. Siis pole vast nii oluline ka see, kus elan. Kui teen seda, mis sobib, siis on ka motivatsiooni. See omakorda hoiab tegevuse juures ja kui piisavalt kaua pushida, siis tulevad ka tulemused.

Nii hea on kirjutada vabastiilis. Lihtsalt lasta voolata mõtetel. Ilma reegliteta, nii et ei pea midagi müüma. Oma töös pean pidevalt arvestama eesmärkidega, kirjutama rohkem müügitekste. Siin aga saan olla see, kes ma olen.

Nädal tagasi andis M. mulle oma e-sigareti, ühekordse, mille oli Lätist ostnud. Virsikumaitseline, jube hea. Nüüd on see tühi ja ma ei tea, kust võiks uue saada.

Juba kripeldab, peaksin tegelikult liikuma, varsti algab töö.

Üks tekst on veel saatmata, mis oli plaanitud eelmisesse nädalasse. Tuleb teha. Nädal tuleb peale.

Pähe kipub kuhjuma liiga palju asju, stressi, muret tegemata asjade pärast. Joomine teeb kindlalt kõike raskemaks. Sööb ära nädalavahetused.

Täna õhtul ka koolitus, homme tantsimine. Enamus päevi on hommikust kuni õhtuni täiesti sisustatud. Aga mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Sel aastal tundub eriti oluline anda uue aasta lubadusi, vähemalt visualiseerida, mida ootan või küsida, mida elu minult ootab. Kui ma olen valmis õppima, katsetama ja eksima, siis usun, et uks terapeudiks on avatud.