Unes olin kuskil reisil. Maakohas, tee lõpes ära, kuid läks läbi järgmise taluhoovi siiski edasi, mingi rada, mõtlesin, et proovin. Muidugi oli seal koer, kes hakkas mu kätt purema. Pani labakäe enda lõugade vahele ja surus hambaid kokku.

Ka uni lõppes ühel hetkel. Tuli uus. Olin kontoris, kuid olin mingite pampudega ja liiga lohakalt riides, vanas t-särgis. Keegi midagi ei öelnud, aga enesetunne oli väga nadi seal avatud kontoris. Nüüd mõtlen, mida selga panna tööle minnes. Tahaks säilitada mugavust. Kodus töötamise suur pluss on ikkagi mugavus, dressid, pusa. Kontoris peab kuidagi välja nägema. Kuigi seal on ka mõned, kes kannavad vanu teksaseid ja väljaveninud särki, siis enamasti on riietus viisakas. Meestel kingad, hästi istuv triiksärk, värvid sobivad. Kohapeal käib küll vähe inimesi, aga kui üks neist vähestest kõnnib koridoris vastu, siis on ikkagi tunne, et pole piisavalt hästi riides.

Kell seitse ärgata pole väga raske, aga ega mõnus ka pole. Väljas on kottpime, peatselt tõmban jope selga ja asun mööda jäist maastikku teele. Selline see elu on.