Fassaadide taha ei näe. Kuid vahel ikka.

Uni läks liiga vara, viie ringis. Tegin selle vea, et hakkasin telefoni uurima. Õudne hommikutund. Jaanuari algus, kas see ongi kõige ilgem aeg? Tõmban kardina eest, öösel on tulnud värsket lund. Käisin eile õhtul, millal siis veel, kui mitte õhtul? Muul ajal on see neetud töö. See on umbes nagu koolis, tagasi koolis, kus lõppu ei paistnud ei talvel ega pääsu vastikutest tundidest. Nii hull muidugi ei ole. Nüüd mul on vist natuke rohkem vaba tahet. Kas on? Kas ma alateadvuses ikka allun autoriteedile, vanematele? Kes ütlesid, kuidas asjad on ja mida peab. Et elus hakkama saada. Ja nüüd ma siis saan.

Aga eile õhtul käisin tantsimas ja peale seda ujumas. Kail juba oli keegi, kuivatas ennast ja vahetas ridieid. Teretasin ja jäin talle silma vaatama. Tundsin ta ära. Teadsime kuskilt varasemast. Ilm oli sametine, tuult peaaegu polnudki. Üks neist hõrkudest ujumistest, kui oli lihtne vees olla, minna ja tulla. Elu pole vist kunagi varem nii pidetu tundunud. Miski ei toetu kuhugi. On mõningad tegevused, mis päeva mahuvad, mõned kohtumised, inimesed, objektid, need hõljuvad nagu Windows 95 screen saver’i 3D geomeetrilised kujundid keset kosmost. Mis mind maandaks? Xanax? Jõin just suure tassi kohvi ja tunnen, kuidas ärevus kasvas. Ebamugavustunne. Peaks midagi sööma.