Mul oli eile synna. Võtsin töölt vabaks, aga ei jõudnud midagi teha. Juba sünnipäeva eelõhtul tuli masendus. Nutumaitse suus jõin paar longerot, võtsin unerohtu ja läksin magama. Eile ärgates oli samuti väga ebamugav olla. Kerged värinad, sest polnud eelmisel päeval rahustit võtnud. Mitte alati, aga enamasti on sünnad olnud masendavad. Peod on toredad, aga üksi olla jube. Ja nagu ei tahtnud ka kellegagi olla. Ma arvan, et see oli töönädala järgne siruli olemine. Kas sul on ka nii? Ma ei tea, mul on. Laupäev on lihtsalt taastumiseks, kus ei taha mitte midagi teha. Masendus, sest peaks ju vaba päeva kuidagi elamiseks kasutama, aga tegelikult ei taha midagi. Enesehaletsus ja sünged mõtted. Pühapäev on parem, selgem ja elujõulisem, aga siis hakkab juba hommikust kuklas sügama mõte järgnevast tööpäevast, mis tekitab omakorda stressi. Lõputu ratas. Tööinimese elu, õudne. Ja ma pole kindel, et vabakutselisena parem oleks. Seal on jälle ebakindlust rohkem, mis võib muserdada. Kuigi näiliselt vabam, siis samamoodi (ettearvamatu) töö külge aheldatud. Arvasin, et mul on deprekas, aga võib-olla siiski stress? Mitte, et see palju talutavam nähtus oleks, aga siiski täiesti võimalik, et lihtsalt magamatus ja pinge. Nüüd, kus eile sain pikalt magada, käisin päeval ujulas ja peale seda olin jälle voodis kuni tänase lõunani, on natuke parem. Rohkem inimese tunne. Ikka on stress, mitu artiklit on vaja ära kirjutada täna või homme. Pigem täna, aga enne lähen käin meres ujumas.

Nii et jah, pidev väsimus, läbi. Äkki saan tööl rahulikumalt võtta? Vähem põdeda? On see võimalik? Sest ma põen pidevalt. Ärevuses olek ei aita ka produktiivsusele kaasa. Paneb lihtsalt muretsema. Sobiks nelja päevane töönädal. Kui asjad paremaks ei muutu ja mind lahti ka ei lasta, siis võib-olla pean ise tegema ettepaneku, et töötan neli päeva. Kuigi tihti reede ongi rahulikum, aga mitte alati. Samas kui ma selle kommunikatsioonitöö ära õpin, rohkem käppa saan, siis ega seal midagi nii keerulist otseselt ju pole. Lihtsalt kiire tegutsemine ja korraga mitme asjaga. Turundusosakond on nagu kiirreageerimisrühm ja enamasti on korraga mitu ora perses. On vaja pealehakkamist, algatusvõimet. Seda mul eriti pole. Ma tahan teha nii vähe kui võimalik, aga teha seda hästi. Rahulikult ja omas tempos. Tegelikkus on see, et tuleb pidevalt balansseerida selle momendi juures, kus saad asja valmis, aga ei kuluta sellele liiga palju aega. Töö ei tohi olla hooletu, aga kunagi ei saa olla ka täiuseni lihvitud. Pidev selle punkti otsing, kus on hästi, kus on okei. Kus saab edasi anda, tagasi saata, avaldada. Ja ärevas seisundis ei saa tegelikult ise enamasti aru, on see siis hea või mitte. Lisaks stressile on probleem selles, et see töö ei huvita mind nii väga. Kohati on põnev, aga motti pole. Ma ei teagi, kas motti pole, sest stress on pikalt kestnud? Küllap vist, sest ma ei viitsi ka midagi muud teha. See on üleüldine tujutus ja motivatsioonipuudus. Need artiklid, mida ma kõrvaltööna kirjutan, varem tegin neid hea tundega, nüüd ei viitsi ka neid, veel üks kohustus.

Kui sõpradega rääkida, siis paljud tunnistavad sama. Kõik tunduvad üsna läbi olevat. Nii et ma ei teagi, mis saab. Küllap kõik laabub, kõik sujub. Lootust on. Tahaks nendest rahustitest lahti saada. Vähem juua. Teha paar-kolm korda nädalas trenni, ujumist või jooksmist. Ja psühholoogiat edasi õppida. Ma arvan, et minust võiks saada hea nõustaja. Seda on mulle öeldud ja ma ise ka usun seda. Ainult praegu nagu pole veel valmis. Hetkel muidugi olen ka ise augus, millest pean välja ronima enne, kui saan hakata teisi aitama. Ega see lihtne töö pole, aga väga vajalik ja kui seda hästi teha, siis peaks sellest ka ilusti ära elama. Nagunii ma ju kaevan endas pidevalt ja sisimas soovin muutuda. Kuid kas ma olen valmis muutuseks? Vahel tundub, et hoian ise oma õnnetusest kinni. Kahtlustan teatavat masohhismi.

Selline see jaanuar on. Ja mu sünnipäev, kui alati tuiskab, on valge ja külm. Tänavune sünna kinkis väga tugeva peegli. Eilne päev oli kurb ja raske, aga ka hästi otsinguline ja aus enesele otsa vaatamine. Tunnen ennast nii lollina, et L. mind selle ühe kohtumisega ära võlus ja nüüd nii tuim on. Ja ma ikka üritan temaga juttu teha. Õnneks kohtusin sel nädalal ühe teise tüdrukuga, kellega oli väga kodune tunne. Liblikaid pole (veel?), kuid kuidagi väga lihtne oli. Eks paistab.

Igipainav küsimus: mida ma siis tahan? Meelerahu. See on kõige väärtuslikum. Aga ka põnevust. Seiklust.

Muserdunud... Kiiresti ujuma! Äkki aitab...

Liigutav, kuidas eile vanaisa helistas ja õnne soovis. Ütles, et kõik muu võib olla, aga kui õnne pole, siis ei juhtu midagi. Ja soovitas mitte alla anda, siis võib elada sama vanaks, kui tema. Ta on minust täpselt viiskümmend aastat vanem, 85. Küsisin, kas see tasub ära, nii vanaks elada. Ta juhtis teema kõrvale. Soovitas arvutitöö kõrvalt ikka liigutada ka, siis on võimalik vanaks elada.