Olen kinni mingis maatriksis. Aga mitte lootusetult. Minuni jõuavad kiired, et on ka teisiti võimalik. Lõdisen natuke. Käisin tantsimas ja peale seda meres ujumas. Miinus kolmteist kraadi ja tuul. Meri oli mõne päevaga jäässe läinud. Hulpisin seal jäätükkide vahel, see on eksootiline ja kihvt kogemus. Kui sõidan sellise külmaga ujuma, siis mängin mõttega, et lähen sinna surema. Ei tulegi enam tagasi. See mõte on korraga ahvatlev ja hirmutav. Sisimas ikkagi olen veendunud, et tulen tagasi. See alla minuti vees olemine vaevalt et väga paljusid surmab. Aga siiski. Aga, aga, aga... Peale ujumist riideid vahetada oli karm. Sõrmed ja varbad muutusid tundetuks. Kobasin auto juures jope taskust pulti. Kui midagi ei tunne on väga raske midagi haarata. Sain uksed lahti ja mootori sooja, istusin mõnda aega soojenevas autos. Kui sõrmedesse tunnetus tagasi tuli, avasin auto ukse ja hakkasin ennast kuivatama ja riideid vahetama.

Päev läbi olin kodukontoris. Ei viitsinud midagi teha, natuke sundisin. Kui pikali visata, tuleb süütunne närima ja siis vean jälle end ekraani taha. Proovin, süvenen. Löön käega. Tiksun. Töötan ka. Nüüd istun oma tugitoolis ja vajun üha unisemaks. Talisuplus annab ikka megalt elususe tunnet ja energiat, aga mingi aeg, tunnike või kaks pärast vees käimist tuleb unelaine. Pehme, nauditav, aga erksuse vastand.

Sõitsin ujumast tagasi ja meenus, olin juba nädal otsa lubanud Timole õlut ja longerot viia. Keerasin rooli libedal teel ja parkisin Prisma parklasse. Tõstsin kärusse kaks kohvrit ginilongerot ja samapalju õlut. Võtsin endale ka mõned purgid. Midagi oleks süüa ka vaja. Söön seda tatart ja juustuvõileibu. Ma olen poes, aga midagi süüa ei osanud võtta. Kõht oli tühi, kerge värin ujumisest sees. Mõtlesin meeltesegaduses võtta paki rohelisi Lays’e, aga oli ainult giga-pakk. Liiga palju, söön nendest üle. Ekslesin natuke ringi. Puuviljad nägid välja mitte jubedad, aga... väga mitteahvtlevad, toored, maitsetud. Siiski tõstsin kärru karbi kirsstomateid, äkki elavdavad mu juustuleibu? Ja siis kuskil koridori otsas nägin väiksemaid Lays’e. Megapakk. Hea küll, olgu siis need. Ei pea ju korraga ära sööma, valetasin endale. Tavaliselt lähevad need ikka korraga või kui mitte, siis tõstsan pool pakki köögikappi peitu, kuid järgmisel hommikul on need esimesed, mis meenuvad ja nii alustangi päeva, oodates millal teevesi keema läheb, mugides krõpse. Tagurdasin trepikoja ette. Koputasin Timo aknale. Ta ajas ennast püsti, tuli rõdule. Vinnasin rõdule neli kohvrit. Ta läks raha otsima, tundsin, kuidas sõrmeotsad külmetasid pakaselise jaanuari õhtul. Need on minu õhtud. Mu sünniaeg. Mingi eriline side selle äärmuslikkusega. Ainuke aeg, kui tunnen, et tal on mu kodu, on need pakaselised ajad. Ülejäänud sombune ja soolatud pime Tallinn, mida enamik talve endast kujutab, pole minu jaoks. Kuid need krõbedad ilmad lähevad kuidagi hinge, võtan omaks. Ma olen soojast emaüsast tulnud külma talve, kui sündisin oli rekordiline külm. Mingi osa minust tunneb selles ennast kodusena. Timo leidis raha. Läksin rendiautot parkima ümber nurga, sinna, kuhu see on lubatud jätta. Tagasi tulles pakkus ta mulle juua, kuid tulin koju. Näljane, lõdisev ja väsinud. Enne jõudid ta minult küsida, kas saaksin talle mõni päev ka viina võtta paar liitrit. Kuni ma talle lahjemat alkoholi ei viinud, pidi ta viina jooma ja nüüd on see otsas. Võib-olla võtan Maximast mõni päev. Ise ta ei liigu, hooldaja talle ei osta. Kui talle neid õllekohvreid vinnasin, ütles ta ähkides, et pidi mitu päeva ilma olema. Ja viina jooma. Jõin ennast täitsa känni, ütles ta ja naeris. Suur masuurikas. Soome karu, teeb, mis tahab. Oli tore näha, kuidas ta tuju läks heaks saabunud saagi üle. Ütles, et viinaga pole kiire, sest nüüd tal on ginilongerot.

Endiselt on veider seal akna all seista, sest möödub majarahvas ja teiste majade rahvad, kes kõik teretavad teda kui soomlast, kui välismaalast, suurelt ja austavalt. Kui mina omamaja inimestele tere ütlen, siis heal juhul midagi ühmatakse vastu. Ta on nagu jõulupuu, keda kõik märkavad ja kellele kõik ilusti tere ütlevad. Või hoopis nagu jõuluvana? Vastab tõele, eestlased ei tereta, heal juhul ühmavad midagi, vaadates mujale.

Tulin koju, sõin pool pakki krõpsude megapakkist, jõin kaks jooki ja võtsin unerohtu. On õhtu, minu aeg. Enne, kui algab uus tööpäev.

Aga tegelikult tahtsin hoopis mõelda oma elust. Mu elul pole häda midagi, kui jätta välja töö. Kui see pole minu töö, siis mida tahaksin teha oma ajaga? Pikk matk kõlab hästi, tekitab unistusi. Rännata mööda Siiditeed, näiteks. Kas praegu saab üle piiri mööda maismaad? Metsikutes riikides on vist lihtsamgi reisida. See ei pea olema siiditee, võib olla ka Mehhiko. Aga reisida ja sellest kirjutada võiks olla plaan. Oma blogis ja miks mitte ka väljaannetele. Kui jalgsi ja ilma suurema rahata liikuda, siis kindlasti ka juhtub nii mõndagi. Küllap keegi ka lugeda tahab. Küllap leiaksin ka sponsoreid. Küllap toimiks. Ja kui mitte, siis saan alati kontoritööle tagasi pöörduda. Selleks võiks aasta, suveni, praeguses kohas vastu pidada. Siis on CV-s midagi kirjas. Tahaks säästa praegu võimalikult palju. Joomine ei aita sellele kaasa. Tahaks säästa, siis oleks mingi raha olemas, millega alustada ja mingi periood vastu pidada. Ehk edasi läheb ise? Tekivad kontaktid, tekivad plaanid, tutvused. Saan ise aru, mida paremini tahan. Saab ka selgeks, kas keegi üldse tahab lugeda seda, mida mul on hea kirjutada, mida mina viitsin. Või on see elutu? Seda ma ei usu, aga kuidas seda teha rahaks, vabakutselise tööks, mis hinge sees hoiaks? Palgatöö, mis mul praegu, on lihtne raha, aga võtab nii suure osa ajast ja veel suurema tüki vabadusest. Nüüd pean olema kellast kellani kuskil. Ma tean, enamik teevad seda, aga kas see mulle ka päriselt sobib? Ma ka ei tea. Võib-olla kutsun endale kurja kaela, tulles praegusest mõnes mõttes üsna mugavast kohast ära? Aga miks? Sest ma ei tee seal midagi, mis mu elule mingit tähendust annaks. Teen seal tööd koos toredate inimestega, kes ajavad ühe suure ettevõtte asja. Aga kuipalju ma saan seda teha oma asjaks? Mis must saab?