Tahaks alla anda. Enam ei jaksa. Halb on olla. Ilmselt xanaxist kondivalu. Ei joonud ju nii palju. Minu vanuses joomisega on see mure, et enam ei taastu ära. Tuleb see pull ära lõpetada. Teha paus. Midagi välja mõelda. Pole enam nii lõbus ka juua. Kuigi eile käisin deidil ja oli väga tore, jutt jooksis.

Tahaks töölt ära tulla. Õigemini ei taha enam minna sinna. Tahaks pausi. Ma pean olema aus enda vastu. Midagi ei ole teha. Mul on igasugune huvi ja motivatsioon kadunud. See kaheksa tundi istumist... See ei ole ju nii raske töö, aga mul on räme huvipuudus. Ma armastan oma tiimi ja ma ei saa neid ka lihtsalt üle lasta. Töö tegemist vältida... See tekitab süütunnet.

Midagi peale töö ei jõua teha. Xanaxist tuleb lahti saada. Mulle tundub, et see mõjub depressandina juba praeguseks. See võib olla üks põhjustest, miks energiat pole.

Tuleb õue minna, õnneks varsti sõber korjabki peale ja lähme metsa jalutama.

Tundub, et ei saa enam nädalavahetuseti kaua üleval olla. Võib, aga see ikka võtab oma osa järgmisest päevast. Talumatu on see viiepäevane töönädal. Võiks neli olla. Muidu ei jõua midagi teha. Nädalavahetustel olen läbi, ärev, tahaks kõike ei jõuda. Aga ei jõua. Kaks päeva ei tundu nii vähe, aga on, sest taastuda tuleb ka, taastuda tööst. Eile tegin sel aastal esimest korda oma lemmikut joogakava, puusavenitusi, kõigest pool tundi, aga ikka palju parem hakkas. Seda tasub sagedamini teha. Igal hommikul enne tööd võiks võtta pool tundi. Siis on midagi head päevas. Meenutab Indiat ka, kus sai kell 6 ärgatud ja päeva joogaga alustatud. Teine tund oli kell neli, vahepeale tundus, et jäi niipalju aega. Pool kaheksa oled juba joogaga lõpetanud, täeisti ärkvel ja oma kehas mõnusas kerguses. Kodus on vaja rohkem distsipliini, magusam on viimase hetkeni magada ja siis arvuti taha istuda tööd tegema.

Sellised mõtted... Midagi ei olegi halvasti. Lihtsalt see töö tegemine... Ma ei suuda seda enam. Kõik muu on ju hästi. Talutav, huvitav, vaheldustpakkuv. Tantsimine, talisuplus, kuid see igapäevatöö, see on mind lükanud mingi piirini. Tundub vähemalt, et mingi piir on ette tulemas. Võib-olla homme algab uus nädal ja kõik läheb jälle iseenesest edasi, kuid pühapäevad on rasked. Täna tundub kohutav vaadata uuele nädalale otsa. Väga negatiivsed mõtted.

Mis siis veel? Äkki jõuan ka täna talisuplema. See ikka kuidagi aitab. Olen nüüd kaks päeva järjest käinud ka. Täna oleks kolmas. On nagu on, aga alkoholist ja muust kahjulikust tuleb hoiduda.

Teeks kolm kainet kuud? Veebruar, märts ja aprill? Vaataks, mis saab. Praegu on natuke paljuks läinud. Hirmus tundub lubada endale need kained kuud. Hirmuäratav väljavaade. Aga ehk aitab? Mille vastu? Väsimuse, kurbuse. Muutun äkki ka produktiivsemaks? Aeg on riidesse panna ja metsa minna. Jalutama. Värskesse õhku. Hullemaks vast ikka ei tee.