Tegin peale ärkamist külma duši ja kolm päikesetervitust. Jooga viib mind mõnes mõttes tagasi Aasiasse, Indiasse. Aga akna taga on veel pime. Midagi lirtsub, sulab. Tööpäev juba algab. Igal hommikul tahaks ärgata pool tundi varem, et kirjutada ja natuke joogat teha, aga kohe, kui äratuskell kõlab, surun selle kinni ja tukastan edasi. Lõpuks ei jää muud üle, kui ärgata, kohvi keeta ja monitori taha istuda, hakatada tööd tegema. Ilus oleks saada veel hommikul natuke enda aega. Aga eks mul on seda enda aega õhtuti, kui käin tantsutundides. Eile sai ka seda tehtud. Tänagi võiks minna. Kui mitte tantsima, siis vähemalt taliujuma. Või mõlemat. Need on tegevused, mis on päris. Pole ekraani taga. Ja Mehhikost hakkasin unistama. Sinna tahaks minna vähemalt kuuks ajaks, pigem kaheks, nii et siis on variante kaks. Kas saada töölt luba, et töötada sealt ja kombineerida see puhkusega või siis tulla töölt ära. See viimane on ekstreemne variant, selleks poleks ka praegu raha. Kolmas variant on veel. Minna kaheks nädalaks, aga tegu on suure maaga ja ei viitsi ennast pooleks reisida. Siis läheks pigem kuhugi randa või paari kohta. Mis viib omakorda mõtteni, et ehk on siis targem juba kuhugi lähemale minna. Odavate piletitega Euroopasse. Mis pole nii huvitav, eksootiline, kuid kus on päikest, valgust ja natuke vaheldust.

Igaljuhul Mehhiko idee hakkas idanema. Vaatame, mis taim temast kasvab. Võib-olla puhkeb veel õide. Kindlasti, kindlasti. Reisimine on selline tugev kutse, et pole kahtlustki – küll kõik realiseerub.