Linnud on üha valjemad. Varblane ja ma ei teagi, kes seal veel on, näha neid pole. Ka päike käib kõrgemalt, ulatudes üle kõrvalmaja katuse. Selge ilmaga paistab juba paar tundi tööaknast sisse. Isegi pilvede korral läheb napilt kella viie ringis pimedaks. Varsti saab juba peale tööd veel valges õue minna. Niimoodi see kevad läheneb. Suvi tekitab juba ette ärevust. Ühe puhkuse endale juuli keskele panin. Eks paistab siis. Muidugi võiks ja tahaks Hiiumaale, aga natuke pelgan ka seda tippaega. Siiski, minemata ei saa ka jätta. Kui mõtlema hakata, siis seal Kalana puhkekülas võiks täitsa õueski tööd teha, terrassil. Kahju, et seal päris lihtsaid hütte pole. Või noh, on, aga need maksavad 60 eurot öö. Sees on kaks nari. Üksinda võtta oleks liiga kulukas. Kuigi kes teab, võib-olla tasuks mõneks päevaks minna ja nädalavahetus ka seal olla. Vaatame seda suve poole, pole vaja praegu otsustada.

Juba hakkasingi lennupileteid vaatama, lootuses Vabariigi aastapäeva paiku üks väike reis teha. Head hinnad nõuavad paindlikkust. Korraldada elu soodsate lennupiletite ümber. Kui on fikseeritud kuupäevad, millal saab minna, siis ei leia midagi.

Täna õhtul on Pajula kursus. Kas lähen kohapeale? Tundub, et enam ei köhi, äkki võiks isegi minna? Sümptomeid pole. Aga tegelikult ei tohiks. Minna siis süütundega või jätta minemata? Tundub, et nagunii kõik saavad selle viiruse, mõttetu neid maske kanda ja kontakte vältida. Ega hea olla pole. Mõtlen, kas võtta haigusleht äkki hoopis? Midagi teha ei jaksa. Aga ei taha ka töid seisma jätta. Töötada siis edasi poole kohaga jõudu mööda? Või võtta haigusleht? Ei tea, dilemma. Kui võtta haigusleht saaks vähemalt süütundeta voodis edasi olla. Või siis teha kõige kiiremad asjad ära. Teha vähemalt pool, kui tervet ei jõua? Küllaltki kurnatud olemine. Nüüd on nädal möödas haiguse algusest. Täna on esimene päev, kus tahaks pikali olla. Siiski lükkan ennast liikuma, õigemini istuma, kuid tööülesannete kallale. Pean tunnistama, et siin köögitaburetil istudes on kuidagi mõnusam, kui arvutitoolis. Hoian iseenesest selga sirgena.

Raha on kulunud korralikult. Kursus, mille võtsin. Lisaks lennupiletid. Reis läheb üsna kulukaks. Lisaks piletitele ja korralikule kindlustusele on vaja läbipõdemise tõendit ja pcr-test teha. Enne reisi tuleb unerohtusid juurde küsida, et lennureisid mõnusamalt mööduksid. Enne seda proovin mitte võtta, siis tõmbab tolerants ka ehk natuke tagasi.

Aga ega ei jäägi muud üle, kui tuleb tööle suunduda. Valik on ju lihtne, kas võtan haiguslehe ja magan või teen tööd. Raske otsustada. Proovin ikka tööd teha, siis aeg lendab ja on mingitpidi normaalsem tunne. Teisalt jälle nõuab pingutust keskendumine. Aga üldiselt võib öelda, et mulle on hakanud töö tegemine ja asjatamine isegi meeldima. Kui saab ameti enam-vähem käppa, siis läheb paremaks. Siiani oli raske, aga nüüd nagu on midagi läinud paremaks. Tean, mida teha. Võtan ühe töö teise järel ja enne, kui arugi saan, on päev juba õhtus. Rutiin võib hoida koos ja anda teatud rahu. Kuni kollektiiv on tore ja minust mingitki kasu on, siis võiks ju jätkata. Ainuke puudus, et ega see töö midagi hingele ei paku. Aga eks hinge on võimalik kosutada väljaspool tööd. Või siiski otsida töö, mis rohkem nö tagasi annaks?

Üks asi, mida minult rohkem oodatakse, mulle tundub vähemalt nii, on algatusvõime. Näiteks paari kuu pärast on 1. aprill. Mida me teeme? Kuidas me seda ettevõttes tähistame? Sellised algatused ja ideed tulevad mul väga raskelt. Või siis boks tudengimessil, mille eesmärk on tudengeid saada praktikale. Milline see meie loov ja äge lahendus oleks? Väga raskelt tuleb mul see osa. Sellepoolest ma turundusosakonda ei sobigi. Küll aga meeldib mulle endiselt kirjutamine. Tekstide keeleline kontroll ja juba olemasoleva idee sõnastamine.

Eile lugesin kella kaheni öösel erinevaid kodulehti, üritasin sotti saada, mida reisil tuleb arvestada ja teha. Plaan sai enam-vähem paika. Kõige suurem murekoht on see 5. päeva testimine, milleks halvimal juhul tuleb saarelt ära sõita Phuketile, et teha test. Aga lootust on, et saab ka lähemal.