Ta tõusis õhku ja maandus. Lendas ja maandus. Sõi tablette ja tuli alla, jõi ja jõi. Kui ei joonud varises kõik kokku. Ärkas ellu ja vajus taas. Kainena on selles mõttes kõige mõnusam, et pole küll teab mis eufooriat, kuid pole ka neid masendavaid tunde. Võib, jah, trööstitu olla, kuid mitte kunagi nii sügavas augus, kui peale mitmepäevast joomingut. Millegipärast nii on, et kui palju jood, siis ka palju juhtub, ka ägedat, aga paratamatult lähevad suhted allamäge ja kõik muu koos sellega.

Laupäeval käisin sünnipäeval. T. tõstis mind kukile, kaalume mõlemad 93kg. Ta punnitas mind ikkagi “Streets at night” saatel lae alla. Järgmine päev kurtis, et turi, kael ja reielihased valutavad sellest ühest tõstest. See meenutas mulle kunagi tema maakodus toimunud pidu, kuhu keset ööd ilmus kohalik vägilane Kalju. Ta oli sõbralik ja muidu nagu mees ikka, aga eriline võime, mida ta kõigile kohalviibinutele ka lahkelt demonstreeris, oli hammastega tooli maast lahti rebimine. Ta võttis hammastega vineerist seljatoe ülemisest servast kinni ja kiskus tooli pea kohale. Vot selline mees! Ta oli tulnud rolleriga, millega proovisime kolmekesi auklikul kruusateel üsna ebaõnnestunult sõita. Hiljem tegin katse sauna sõita, mis samuti ei õnnestunud, mopeed jäi ukseläve paku peale põhjaga kinni. Ainus, mis tol õhtul hästi välja tuli, oli kogenud hammasrebija Kalju demonstratsioon.