Tahtsin just öelda, et ma pole sel talvel nagu talvest osa saanudki, olnud kodukontoris ja tantsusaalis, looduses väga vähe. Kuid siiski, paar kuud olen aktiivselt käinud talisuplemas, kohtumas talvise merega. See on looduskogemus. Metsa, tõsi, pole peaaegu et jõudnudki. Eelmisel pühapäeval käisime paari sõbra ja neist ühe koeraga. Müttasime põlvini lumes, käisin mingis rabamülkas vees. Ikka hea mitu tundi sumpasime. Nädala sees aga sai mind koroona lõpuks kätte. Tegin tööd edasi, kaheksa tundi arvuti taga koosolekuid ja tööd tekstidega – raske, aga aeg läks kiiresti ja polnud aega mõelda haigusele. Väike vaheldus voodis lamamisele, mis tundub hirmutavam väljavaade. Nagunii töövälise aja olin pikali. Keha on jäänud juba päris kangeks. Täna proovin teha rahulikke venitusi, yinilikku joogat. Selja ja puusad natuke rohkem lahti venitada. Viimased paar päeva on parem olnud, enam ei köhi nagu hobune ja sümptomid taanduvad, küll aga on korralik väsimus ja jõuetus. Loodan, et elujõud tuleb ikka tagasi. Võtta haigusleht või mitte? Vaatame homme, räägin perearstiga. Sain täna hommikul automatiseeritud kõne, kus kinnitati mu positiivset tulemust ja anti käsklus kontakte vältida. Selline see veebruari algus siis on sel aastal. Muidugi, pole kõige hullem haigus ja kõigil on raske, aga siiski on omaette väljakutse, kuidas taluda seda haige olemist. Vahepeal tahab pead tõsta produktiivne osa minus. Raske on lubada endal tegevuseta olla. Lihtsalt olla. Ikka, isegi koroonas, tundub nagu peaks midagi tegema. 

Eile kirjutasin “Oluliste raamatute” kursuse ühe kirjandi teemal miks me peaksime tundma huvi kreeka müütide vastu. Mitu tundi läks nagu lennates. Hea aeg. Kunagi läks aeg kiiresti arvutimänge mängides. Siis tulid mõnuained, mis võisid päevadeks ajataju võtta. Nüüd on ka nende aeg läbi saamas ning huvi pakub taas lugemine, lood, millesse uppuda. 

Tunnen puudust praktilisest psühhoteraapia õppest. Jungiaane on huvitav lugeda, aga natuke häirib praktilise osa puudumine. Saan küll targemaks, aga ma tahaks aktiivset protsessi. Teraapiat. Saada ja teha, õppida ametit nagu neli aastat sai koolis õpitud. Seda oleks vaja jätkata, aga kus? Omal käel? Võib-olla on aeg otsida üles koolikonspektid, materjalid, need korrastada, üle lugeda, minna uuele ringile. Kooli ajal sai tehtud palju ääremärkusi lisamaterjalide kohta, mida iseseisvalt juurde uurida. 

Nägin unes poeskäiku. Kõik maksis väga palju – paar peeti üle kolme euro. Kõige, mis ostsin, hind oli mitmekordne võrreldes reaalsusega. Üsna ebameeldiv. 

Äkki peaks tegema taimseid kotlette ja kõrvale köögivilju ning värsket salatit? Jah, kõlab hästi. Või supersmuuti? Täis rohelist kraami ja maasikaid, mida mul sügavkülmas peaks üks karp olema. Kõht on väga tühjaks läinud, aeg minna midagi tegema. Süüa, süüa. Kui niimoodi päevi kodus olla, nagu ma olen olnud, siis jalutama minnes lööb värske õhk sõõrmetesse ja need esimesed hingetõmbed on nagu esimesed lonksud külmast õllest – nauditavad. Tundub nagu pooled probleemidest langeksid ära, stress taandub. Ümberringi on jälle suur maailm.

Ahjaa, ma pole jõudnud sulle veel rääkida. Ostsin eile hommikul lennupiletid Taisse. Eks selgub, kas see oli hea mõte või mitte, aga tundub, et seal lähevad ka piirangud lõdvemaks, kuigi eks risk ikka jääb. Kõige mustem stsenaarium on anda Bangkokis positiivne test ja jääda kümneks päevaks karantiini. Aga kui ma praegu läbi põen, siis vast ei lähe nii. Reisielevus sai võitu ja väga põnev on jälle midagi oodata. Ma pole sellist elevust ja rõõmu tundnud... ilmselt eelmisest reisist, mis oli vahetult enne covidi algust 2020. aasta alguses. Põhja-Vietnamisse võiks iga kell tagasi minna, mootorrattaga mägedesse, vaimustav. Järgmine kord läheks kellegagi koos. 

Akna taga oksal istub üks vares. Seesama, kes ikka aastaid on käinud juba iga päev vähemalt korra istumas. Ma ei tea, kas on sama, aga ju ikka on. Varese elu... koguaeg väljas, pidevas liikumises, lennus. Ma võiksin ju tunda rõõmu, et mind keegi pidevalt nahka ei ürita pista, et ma ei pea üle õla vaatama, püüdes vältida kellegi toidulauale sattumist. Teoreetiliselt küll, aga päriselt? Päriselt on raske selle üle rõõmu tunda. Raske, raske on. Ma ei saagi aru, kas haigusest või sellega kaasas käivast kodus istumisest? Ringiratast käivad mõtted. Ega tegelikult pole ju see jõuetu olukord väga erinev Aasias kogetust, kui on liiga palav, jõudu pole, istud kuskil varjus, omadega läbi. Aga see uus eesootav reis tõesti rõõmustab mind juba ette. Kogu oma riskantsuses. Sinna väiksele saarele veel kord jõuda, see tundub uskumatult äge. Sinna džungliradadele, vaimustav. Kuulda veel neid linde, näha madusid roomamas, eksootilisi lilleõisi, tunda tõelist sooja, sõita rolleriga läbi kumma õhu päeval ja natuke jahedama öösel. Avada silmad päikesepaistesse ja idüllilisse suvehommikusse. Praegu ei oskagi rohkemat tahta.