Ujula duširuum. Kaks meest kuivatavad ja ajavad peale trenni juttu.

-Said ka selle külge või?

-Ikka jah, novembris juba. Sa ka?

- Ma sain veel varem, aga nüüd naine sai, saatsin ta tütrega asumisele, elavad Õismäe korteris praegu. Naine on vaktsiinivastane ka, aga tal polegi, tütrel on see-eest päris korralikult, on päris haige.

-Aga sul endal, kõik normaalne?

-Ei ole. Jõudu pole, selline lodev on olla, pole nagu päris õige, kuigi mul kõik süstid tehtud. Trenni ei jõua ikka teha nagu varem.

-Jama jah.

---

Tegin täna selle aasta esimese rattatiiru. Fantastiliselt mõnus. Boldil jääb nüüd igapäevaselt 6-7 eurot saamata. Ja ma saan teha seda, mis meeldib, rattaga mööda Tallinnat ja lähiümbrust kulgeda. Teha oma igapäevaseid sõite ja niisama avastamisi. See aeg on jälle kätte jõudmas.

Märkamatult said Alprazolaamid otsa. Said otsa ja kõik. Tegelikult kaks või neli on igaks juhuks alles. Helistasin täna, et retsepti pikendada, aga psühhiaatri õde on nagu kuri Kerberos. Õiendab nagu nõukaaegne mutt, ei kirjuta välja. Tal on õigus, ei tohikski veel otsas olla, olen rohkem võtnud, kui arst ette nägi. Aga tean arsti, tal oleks suva, ta kirjutaks ikka juurde. Õde aga on enda meelest vägevam, kui arst. Ei anna. Ei luba. Kärgib. Ei meeldi mulle see asi. Ise ju tahan lahti saada sellest jamast, aga kui üldse ei ole, siis on ka halvasti, ebamugavus. Viskasin oma tühjad hõbedased lehed ja valged karbid prügikasti. Mure. Sõltuvus. Kust saada juurde? Pole viga, ühe paki unerohte sain välja lunitud. Kui häda käes, aitavad ka need. Lisaks proovin perearstilt saada retsepti. Aga noh, tõsi ta on. Kui on neid rohte, siis läheb kergesti ka joomiseks ja koos on nad mõnusad. Mitu päeva võib mõnus olla.

Uni kipub peale. Kirjutada võiks ikka rohkem. Pikemalt elada sisse. Paar kuud kirjutada järjest. Olgu linnas või maal.