Uus päev. Kriitikavaba lehekülg. Pühapäeva ei taha väga meenutada. Kuidagi läks nii, et jõin ennast täis. Kümme õlut, pool liitrit viskit ja viis xanni, ei mäleta suurt midagi. Piinlik. Iseenda ees. Aga mis seal ikka. Vähemalt ei teinud ennast kuskil mujal lolliks. On nagu on. Kõik algas sellest, et ma ärkasin öösel kell kolm üles ja und ei tulnud enam. Mõtlesin, et teen paar pitsi jägermeistrit. Sealt edasi enam hästi ei mäleta, kas jäin magama või jooma. Igaljuhul tegin mingi hetk silmad lahti, oli jälle öö. Arvasin, et algab pühapäev, kuid tegelikult oli juba üks päev vahel olnud ja mõne tunni pärast oli vaja ärgata ja tööle minna. Läbi valu sain kell kaheksa üles ja kontorisse mindud.

Ega täna parem pole. Küll aga on mul plaanid. Plaan minna aprillis Taisse ja lisaks kahele puhkusenädalale teha sealt ka kaks nädalat tööd. Saaksin olla kokku kuu aega paradiisisaarel. Kõlab ju vahvalt.

Täna on täpselt selline ilm, et tahaks kardinad ette tõmmata ja mitte midagi teada sellest, mis on väljaspool. Kell on niipalju, et tuleb arvuti taha istuda ja tööle asuda. Peaksin nüüd juhilt küsima, kas oleks okei olla Tais kauem. Ilmselt talle sobiks. Miks ei peaks? Aga küsida on ikka hirmus. Või ootan neljapäevani, kui meil on kohtumine. Veel kaks päeva... äkki siis pole enam neid soodsaid pileteid? Või muudan lennupiletid ära ja hiljem ütlen? Siis, kui pole enam midagi teha?

Nüüd aga tööle. Mis muud. Teen ühe turgutava smuuti ka.