Lõksus. Sõber rääkis, kuidas ta on tööl lõksus. Ei saa ära tulla, palk on nii hea, iga aasta tõstetakse ja lisaks saab sel aastal palga jagu optsioone. Töö on läinud igavaks, arengut ei toimu, väga midagi tegema ei pea, lihtsalt masinavärki käigus hoidma, mis ei nõua erilist pingutust. Tal on oma töötajad, kes on samamoodi kinni. Tõstab igal aastal nende palka. Nad ka ei saa kuhugi minna. Ambitsioonikaid tegelasi pole tal mõtet tööle võtta, sest neil hakkab kohe igav. Nii on mu sõber mandumas, ta töötajad mandumas ning tundub, et ka tema ülemus on ükskõikne.

Mulle tundub muidugi ahvatlev selline töö, kus midagi väga tegema ei peaks. Saaks muude asjadega tegeleda. Aga praegu nii ei ole. Mu juht on kõigega kursis, hoiab kätt pulsil ja mu enda süütunne vist ei lubaks muid asju töö ajal teha. Kuigi kes teab, kui süsteem seda võimaldaks ja kõik ümberringi oleksid samasugused, siis võiks minulgi moraal maha käia.

Eile õhtul käisin jalutamas. Istusin nagu vana mees tuttava tee ääres pingil, vaatasin möödakäijaid, kuulasin pealt nende dialoogikatkeid. Olin nagu üksi, aga osaliselt ka seltskonnas. Inimesi liikus päris palju, vahepeal oli kuid, kus ei näinud seal lörtsistel teedel pea kedagi.

Kaks korda nägin möödumas ühte nooremapoolset habemikku. Kõige lihtsam oleks öelda, et ta nägi välja nagu sörkiv Jeesus. Kui tavaliselt on sportijate nägudel piinlev ilme, siis ta jooksis kergel sammul, ilma igasuguse spetsiaalse varustuseta. Tavalises talvemütsis, tavariietes, tundus nagu tal oleksid olnud ka mingid vanakooli jooksukingad. Tundus nagu ta mediteeris samal ajal. Kuidagi rahustavalt mõjus ta möödumine.

Ärkasin täna värisedes. Miks küll? Ilmselt see võõrutus rahustitest, ma ei oska muud selgitust leida. Ega need hommikud iseeneses nii jubedad ka ei tohiks olla. Väga vastumeelne oli tõusta. Aga ärevust ei ole, see on hea. On lihtsalt kehv enesetunne ja frustratsioon selle lollaka naistepäeva osas.

Tahaks loobuda, alla anda, vabaks saada, ära tulla, ära minna.

Kas ongi kõik? Rohkem polegi midagi öelda? Võib-olla jah. Võib-olla ma kujutan ette, et vabana teeksin palju muud. Võib-olla hoopis muutuksid mu päevad veelgi tühisemaks kui praegu. Võib-olla. Kuid võib-olla peaksin siiski võtma selle riski. Andma endale võimaluse teha midagi muud. Ükskõik mida. Sest nagunii ju ei tea, et mis saab ja nii edasi. Intuitsiooni tasub siiski arendada. Kui ikka ei tundu õige, siis ei ole ka. Samas ma olen mitmest suhtest ära tulnud, arvates, et need on väljakannatamatud ja pärast kahetsenud. Nii et ma ei tea, ma ei tea midagi. Kas kannatada? Kas elu peabki olema kannatus ja võitlus? Või on veel midagi muud? Või on see kerguses kulgemine tõesti ka võimalik? Ma olen elanud 35 aastat, kuid tunne on, et ma pole midagi õppinud, pole õppinud elama, ainult kannatama. Õuduste aed.