Mul pole kunagi olnud erilisi ambitsioone ega eesmärke. Kuid soov tunda ennast vajalikuna, õnnelikuna on ju ikka olemas. Tunda, et ma olen oma koha peal, omal kohal. Sellest saab väga hästi aru, kui ei ole. Ja praegu on nii. Või on see siiski pettekujutelm, et muu on parem? Vabakutselise töö juures olid oma ärevused, teistsugused. Praegu mul paljusid muresid pole. Pole rahamure. Ajamure on, aga teistsugune, kui varem oli liiga palju aega, siis nüüd on liiga vähe. Samas kõik on jällegi otsustatud. Ette teada. Päevad on täidetud. Nagu Mustamäe on täidetud majadega, korteritega, mingi süsteem on paigas ja hoiame elanikena seda käigus.

Nii nagu koroona ajal on olnud aegu, kus tänavad on tühjad, kohvikute tuled kustus, kõik justkui hästi rahulik ja samas on inimestes ärevust rohkem, kui muidu. Pandeemia, ka siis, kui ümberringi vaadates on liikumatus ja vaat et koguni idüll. Nii on ka praegu. Ei saa enam öelda, et me elaksime siin Euroopas rahuajal. Sõda oleks nagu igalpool ja mõnes mõttes ongi. Ei saa lubada ignorantsust. Tuleb tegutseda. Võidelda euroopalike väärtuste nimel, demokraatia eest. Ja tulebki. Kuid kui vaatan enda ümber, meie elu siin Eestis siis see tänavatel on tavapärane, rahulik, aga ei ole ka. Tundub isegi, et inimesed on kuidagi kokkuhoidvamad, arvestavamad. Võib-olla mulle tundub, aga see sõda on toonud välja meie parimad küljed. Ma ei tahtnud üldse sel teemal rääkida, aga ju see mingi pundar on, mis vajab ka minus harutamist. Ei jää minagi sellest puutumata.

Selles mõttes ei ole sõda, et lisaks ärevate uudiste lugemisele ja muretsemisele, jätkub ka mu tavapärane elu. Samad küsimused, enda koha leidmine elus. Praegune aeg tundub otsustav... tahtsin öelda, et mu elus, aga siis tundus nii naeruväärne rääkida enda elu dilemmadest ja muredest.

Üks päris mure mul tegelikult on, mis tekitab räiget stressi, ajab lausa vihale. Nimelt pandi mu õlule tööl naistepäeva puhul mingi üllatuse mõtlemine. See on juba järgmisel teisipäeval. Kuidagi pean mobiliseerima mingi osa vähemalt meie ettevõtte meestest ja midagi välja mõtlema. Ilmselt mingi tiktoki või pildi tegema ja selle saatma õige päeva hommikul naiste postkasti. Mõnede jaoks on see väga oluline. Oluline püha, see punane püha, kommunistlik püha. Ei meeldi mulle tähtpäevad, meestepäev, naistepäev, emadepäev. See on mingi visioon, mingi nägemus, kellegi soov tähistada, kuid tähistamine peaks olema alati rangelt vabatahtlik. See on mu jonn, mis väiksest peale on olnud tugevalt sees – miks ma pean midagi tegema sellepärast, et keegi teine tahab nii? Võib-olla ma olen egoistlik, aga vähemalt samavõrra egoistlik on tahta masse oma algatusega kaasa tulla. Õudne, õudne. Ja jällegi tundun ma endale naeruväärne. Muretsen, kuidas teha ettevõttes kahesajale naisele sobiv üllatus, kui meist mitte liiga kaugel on inimelud, pered, saatused võtnud traagilise pöörde. Ja ilmselt kuskil keegi muretseb, et tal pole käepärast ta lemmikoliive või ta naine ei näe välja enam selline nagu varem. Kellelgi on kuskil ookeani ääres puhkusel igav või siis liiga palju tegemist lärmakate naabritega, keegi kuskil ei saa magada, sest ta kardab, et samas toas võib olla ämblik.

Ma ei tea, pärast kahte aastat tundub see sürreaalne, kuid kui kõik hästi läheb, siis kuu lõpus lähen ma reisile. Üle pika aja kuhugi kaugele. Kuhugi mujale. Kus elu on natuke teine. Jään põnevusega ootama. Pikk lennureis tundub isegi huvitav. Ja see aasia lõhn. Järjest enam tahaks ka taas tunda India lõhna, Mumbai lõhna. Ja nende India piirkondade lõhnu, kus ma veel käinud pole. Lõpuks ma ikka ei tea, kas ma teen ainult plaane, aga mida muudki teha.