Natuke ärevust. Laupäevast. Suured ootused on endale pandud. Kirjand kirjutada homme õhtuks. Kodus korda luua. Mitte juua. Lugeda Murakamit edasi. Vormistada reisi jaoks dokumente.

Ärkasin liiga vara. Ilge pohmellivärinaga. Jõin kusjuures eile väga mõistlikult, enda kohta isegi vähe. Paar õlut ja pool liitrit koorelikööri. Seejuures olin ka füüsiliselt aktiivne, sõitsin rattaga ringi, mängisin korvpalli. Aga hommikul liiga vara, võib-olla peale viit unetundi oli ilgelt sitt olla ja magama enam ei jäänud. Iga asend oli halb. Proovisin ühe longero peale juua, maitses rõvedalt ja paremaks ei teinud. Lõpuks andsin alla ja võtsin ühe rahusti, misjärel jäin tukkuma. Olek oli endiselt poolpohmelline ja otsustasin merre ujuma minna. Vesi on ikka räigelt külm, nagu talvel. Viimasel ajal kipuvad mul varbad tundetuks muutuma ja seetõttu ei saa vees kaua olla, võib-olla kokku ühe minuti. Aga värskendas ja tegi paremaks küll. Nüüd on pealelõuna, päike on välja tulnud. Paar päeva teda polnud. Aga kavatsen vähemalt mõnda aega olla kodus. Teha see neetud Thailand Pass ära. Kirjutada mõned artiklid. Tegemist jagub. Viimane nädal veel ja siis algab puhkus. Tuleb ilmselt raske nädal, tööl palju teha. Aga saab hakkama. Vaikselt saan hakata mõtlema pakkimisele. Mida reisile kaasa võtta. Ega palju ei saagi võtta, ainult käsipagas. Ei tea, kas mõned lühikesed püksid lähevad veel jalga? Eks me näe, aga ausalt öeldes ma ei jõua ära oodata juba troopilisele saarele jõudmist. Ma ei kujuta ette seal palavuses töö tegemist, aga kõige muu osas olen väga põnevil. Huvitava auraga saar, oma soppidega. Ikka selline suvituskoht, aga õnneks mitte veel liiga rikutud. Õnneks on veel loodus esikohal. Trooni tipus. Aga eks see on ka seal teatud kohtades nii, mõned hütid olid väga nirud ja üksteisele liiga lähedal, toit kallis ja kehv.

Sõitsime eile sõbraga ratastega ringi. Tõesti, olen nõus Kristeriga, et üks väheseid rõõme, mis jäänud on. Mustamäe ja Kristiine tänavad olid vaiksed. Õismäel mängisime korvpalli, tuli kümnene punt noori. Ühtäkki märkasin vaevu täisealist poissi sõdurivormis. Jalutas hoovi peal ringi. Oma kindluses, mida ümbritsesid üheksakordsed paneelmajad. Patrullis kuni väsis ja istus pingile palliplatsi kõrval. Üks poistest küsis, kas ta juua tahab. Sõdur ei tahtnud. Aga juua-juua, küsis ta uuesti. Sõdur ei tahtnud ka juua-juua.

Üks vana-vana tädikene käis mitu korda mööda platsi serva ja üle haljasalade, ninapidi nuputelefonis. Tuli ka üle platsi meie vahelt läbi. Vabandas, et ta ta ei sega, läheb lihtsalt läbi. Tundus nagu ta soovis tähelepanu või suhtlust.

Hiljem viisid meid rattad läbi Mustamäe ja Kristiine vaiksete tänavate. Reede õhtu tunne tekkis Madara tänaval, kus Helitehase ees oli kümneid ja kümneid 20aastaseid. Kaks tüdrukut kusesid ühe auto taga. See tänav on nii nurgatagune, et seal võib ennast vabalt tunda. Järjekord oli pikk ja pidulised panid tänaval jooki. Kõige populaarsem tundus Jägermeister, paljudel olid need pudelid ja Coca-Cola kõrvale. Tundsime ennast sõbraga väga keskealistena. Kes me ka otsapidi oleme. Polnud kaua aega tagasi, kui käisin ise taolistel pidudel ja tundsin, et olen omasuguste seas. Nüüd tundusid nad väga äkilised, närvilised, täis tõmblevat elu. Kelle kõrval ma olen tuhmunud pilguga keskealine. Vabaduse väljakul liikus igas eas inimesi, see mõjus rahustavalt, tundsin, et ka mulle on seal koht. Helitehasesse oleks väga imelik olnud minna, võib-olla oleksin seal kui mitte kõige vanem, siis üks vanemaid olnud.

Vot nii. Siiani on väsimus. Mõttetu asi see joomine ikka, nagu Lädra ütles. Nõia-Ints on kastis. Viinakatk möllab. Mul on eelmise nädala kukkumisest endiselt korralik sinikas ja puus valutab, kui köhin. Ei tea, kas peaks minema arstile näitama? Samas sain isegi korvpalli mängida. Nii et pole vast hullu? Siiani mõistatan, et kuhu ma nii kukkuda sain. Häguselt mäletan valu. Näoga vastu kõva pinda põrkamise pauku.

Lähen söön ja siis jätkan muude tegevustega. Töö ei taha kuidagi lõppeda. Kohustused... samas hoiavad jällegi töös. Siiski ühel päeval tahaks minna ja liikuda, rännata. Ei tea veel, mis vormis ja kuidas. Kas jalgrattaga või jalgsi. Aga pikalt matkata, see võiks olla midagi, mis aitab mõtteid korrastada. On varem aidanud, aitab ka nüüd. Ehk ka eesootav reis?