3. aprill

Mingi blokk oli ees tööarvutis kirjutamise alustamisega. Siiani on, aga ei saa ka ilma. Oleks pidanud reisile teise arvuti kaasa võtma, kirjutamise arvuti. Aga teen proovi. 

4. aprill

Viies päev Tais. Eile oli erandina päike, muidu on olnud pilves ja üks päev tuli korralikku troopilist vihma. Pilvise ilmaga on ikka raskem tõusta. Värvid on tuhmimad, magasin ka muidugi üsna kehvasti, nägin jubedaid unenägusid. Elasin kerges puulobudikus Tallinnas, õigemini tavapärases Pelgulinna puumajas, aga kui aknast välja vaatasin nägin kolme tanki ja vene sõdureid neisse ronimas. Mu teise korruse korter tundus korraga nii haavatav. Tankid hakkasid liikuma ja purustama. Põgenesin läbi rusude. Unenägu läks edasi, algas teine osa. Sain teada, et mu vanaisa on surnud. Lein, mida läbi une tundsin on nüüd, kohvi juues, ikka veel tuntav, jäljed sellest on olemas. Ta oli saanud raketi või pommiga vastu pead. Algas kolmas osa, lõputu lein. Selline unenägu siin džunglis. Alateadvus kannab endaga ikka kaasas… kõike? Igaljuhul see, mis ilmub võib olla hoopis teisest ajast ja kohast. Aga eks ma ikka pelgan lähedaste surma.

Tee, mis siia mäe otsa maja juurde tuleb on ääristatud kollaste õitega. Ma ei tea, mis lilled need on, aga pikad rohelised varred õõtsuvad tuules ja kannavad kollaseid õisi. Kuigi ilm on pilvine, siis on kuskil 29 kraadi, väga soe ja see teeb ka selle ilma omamoodi nauditavaks. Halb ilm ei tähenda siin külma, lihtsalt veidi unisemat minekut. 

Nägin vist ka selle aasta esimest liblikat, ilusat oranžides, pruunides ja kollakates toonides. Taeva all tiirutavad kotkad. Saar on turistide poolt üsna hüljatud, mõned üksikud farangid pesitsevad siin-seal, kuid saar on nii rahulik. Praegu on ka hooaja lõpp, aga vaikne olevat juba viimased kaks aastat, pärast covidi algust. Eilne päike tähendas, et läksin muidugi randa ja kõrbesin paari tunniga krabipunaseks. Unustasin ennast liiga pikalt lugema, nüüd on selg ja põlveõndlad päris valusad. 

Nüüd, kus enamuse päevast olen õues ja ilma särgita, näen, kuidas viimased kaks aastat joomist ja burgerite söömist on mõjunud. Esimest korda elus tundsin rolleriga muhklikul teel sõites, kuidas kõht väikse viivitusega üles-alla käib. Mu siledast rinnast on saanud hoopis nagu teise inimese oma, hoopis vulkaanilisem saar, kui see, mis ta oli varem. Loodetavasti ei hakka need vulkaanid purskama. Palvetan. 

Mis siis veel? Toimub nii mõndagi, samas mitte midagi. Tai on naudingute maa, meeleline. Ja sellest pole niipalju kirjutada. Mõnus on sõita läbi sooja öö, tundes kergelt jahutavat tuult varvaste vahel ja särgi alt läbi käimas. Kerge on merre kõndida, kui ei teki külmavärinaid ega eneseületuse vajadust. Meeldiv on süüa maitsvaid puuvilju või tellida süüa, mis on kerge ja tervislik. Põnev on kuulata öiseid džunglihääli, oopereid, mis siin öösiti maha mängitakse, kohati jaburalt naljakad, kohati psühhedeelsed, kohati lärmakad, vahel saevad ritsikad nii, et nende siristamine voolaks nagu sooja vahana otse kõrvadest sisse. Võib-olla rikkalik helidemaailm ongi kõige suurem erinevus muude kohtadega Tais, suuremate turistlike kohtadega. Siin Ko Phayami saarel on loodus endiselt esiplaanil. Paljudes muudes kohtades on kaugelt liiga palju asfalteeritud ja hotellide alla pandud terved linnakud. On vahe, kas olla kuumusest õhkavas Aasia linnas või siis vuhiseda mööda kitsast metsarada mootorrattal, oksad pea kohal kokku ulatumas, pakkudes mõnusat leevendust palava päikse eest. Sest päike on siin tõesti palav. Nagu saunas, see kuumus on nahal tuntav. 

Aeg süüa hommikust. On vaja ka mõned tööasjad teha, mida olen aina edasi lükanud. Tais on seda lihtne teha, sest on ilus suvepäev ja kutsub kõik muu, kui töö. Eriti kui olla lühidalt, nagu ma olen. Aga enam pole kuhugi neid artikleid lükata, tuleb kirjutama hakata. Pigem täna ette võtta ja ära teha, võin küll randa minna, aga kuklas on ikka süü ja kohusetunne.

Mäletan, kuidas eelmine kord, kaks aastat tagasi, tundus kõik siin Aasia kohta kallis. Siis olid mul vähesed säästud. Nüüd aga on palgatöö ja mul on ametlik puhkus, mis tähendab, et ma ei pea hindu vaatama. Kui viis aastat tagasi olid India ja Vietnam hindade poolest sõbralikumad, siis nüüd tundub Tai täitsa mõistlik. Mündi teine külg on loetud puhkusepäevad. Siin olemine on nii ajutine, ma ei saa jääda kuudeks. Siiski otsustasin kahenädalase puhkuse ühendada samapika kaugtööga. Kindlasti oli hea otsus, aga olen mures selle saare internetiühenduse pärast. Ühendus on väga kõikuv ja arvatavasti videokõnede jaoks mitte piisavalt stabiilne. Itaalia söögikohas olevat saare parim nett, taldrik. Võib-olla pean seal käima tööd tegemas, kuigi ega ei tohiks kohvikus töötada. Peaks olema eraldi ruum, kus keegi ei kuule pealt ega näe ekraani. Nii et ei teagi, mida teha. Eks ma teadsin, et nii võib minna ja mõtlesin, et ju siis lähen mõnda teise kohta, kus on parem nett. Bangkoki, Phuketile, Ko phanganile? Kuskil Zen beachi juures poleks halb töötada. Bungalost? Aga kahtlane, kas sealgi püsivam nett on. Mäletan, et seal oli netikohvikulaadne puhvet. Jällegi, liiga avalik minu töö jaoks. Sobiks ideaalselt bungalo või see majake, kus olen praegu. Kuulan natuke maad. Veel on aega. Õnneks jäävad siinviibimise sisse ka lihavõtted. Koos nädalavahetusega kolm vaba päeva. Aitäh, Suur reede.