Eile õhtul läksin korra üles korrusele, et öelda tsau Frankile ja Ngale. Jäin mingi seitsmeks tunniks lobisema. Maast ja ilmast. Lõpuks nad hakkasid oma suhet lahkama. Nga oli jutukam, kui tavaliselt. Suhetes on ikka korduvad probleemid, olenemata kus elatakse. Nga hindab üle kõige turvalisust. Talle käib närvidele, kui Frank tahab kuskil kauem istuda ja päikeseloojangut vaadata. Nga mõtleb tagasiteele läbi metsa, kus varitsevad maod ja keda pimedas on raskem märgata. Ma olin hämmastunud, kui hästi Frank kogu naise meelepaha ja süüdistused vastu võttis, kaasa noogutas. Tundsin, kuidas ma hakkasin juba ärrituma. Tahtsin Franki kaitsta, kuid Frank oli nagu vana rahu ise. Nga ütles Franki kohta, et ta pole enam noor mees, ta puus on haige ja ta ei tohiks teha selliseid pöörasusi nagu pimedas läbi metsatuka läbimine. Mul oleks raske jätta reageerimata sellises olukorras. Ometi tegi Frank ennast madalamaks kui muru. Proovis leebelt selgitada, et mehed ja naised on natuke erinevad. Kui naiste jaoks on tihti turvalisus esikohal, siis mehed otsivad põnevust. Tegelikult on ka Nga väga riskialdis. Kolimine Frankiga džunglisse, pööraselt raske majaehitus siin. Frank ütleb, et see oli loterii, nad ei teadnud, kas saavad hakkama. Kui saarel elav itaalia söögikohta pidav Marco siia üles tuli enne majaehitust, mööda mudast mäenõlva, siis ta ütles Frankile, et see projekt matab ta elusalt, ta ei ela seda üle. Ometi on nüüd maja püsti. Frank ütles, et elu on unenägu või unistus või uni (dream). Elu kujuneb sellest, mida sa unistad. Kui su uni on varastada, siis seda sa ka teed. Kui ehitada maja väikse saare mäetippu, siis seda sa ka teed, vaatamata raskustele. See on uksumatu, mida nad on teinud. 5 aastat tagasi pidasid nad Phuketil söögikohta, mille majandamine oli keeruline, igapäevaselt pidi läbima ohtliku maanteelõigu rolleritel, vedama asju käe otsas. Kuid nad jäid ellu ja kui otsustasid oma puhveti sulgeda ja suunduda põhja poole endale metsa sisse kodu otsima, teadmata, kust selle leiavad, oli taaskord teadmatus nende ees. See Franki elupõline valmisolek tundmatusse söösta on muljetavaldav ja inspireeriv. Tulid siia saarele. Muide ta oli enda sõnutsi rikas mees, kuid 2000ndatel hakkas pojaga kinnisvarasse investeerima, sest kõik tegid seda, kuid kaotas 2008. aasta finantskriisiga kõik, mis tal oli. Mingi arendus jäi talle kätte, mida ei saanud enam rahaks teha. Õnnestus mõned aastad hiljem müüa, aga palju odavamalt, kui oli ostetud.
Ta ütles, et ehitades seda maja siia saarele, ta mõistis, miks niipaljud paarid lähevad lahku maja ehitades. See oli erakordselt raske projekt. Vaidlused ehitajatega, katsed raha varastada. Kuid valmis nad selle said. Kuid alguses oli see loto (gambling). Nad panid oma panuse ja hakkasid tööd tegema. Frank on 74 ja Nga… ma ei mäletagi vana ta on, 50 ringis, võib-olla natuke noorem isegi, 45. Tai inimeste puhul on natuke raske öelda. Nende viimased 5 aastat on olnud erakordselt töökad ja produktiivsed.
Eile käisin
pildistamas ahvide rannas (Monkey Beach) See asub saare kõige lõpus, imeilus
liivarand kaljude vahel. kaks aastat tagasi oli seal töötav majutus. bungalod,
baar, söögikoht. väga suur töö oli ära tehtud, et vedada kogu see
ehitusmaterjal mandrilt sinna ja püsti panna. aga tundub, et nad läksid covidi ajal
pankrotti ja nüüd on seal veidi kummituslik meeleolu, kõik laguneb, on
mahajäetud nii nagu jäi. Loodus võtab uuesti üle. Onnike, mida pildistasin on
selle ranna kõige lõpus ja tundus huvitav. Nähes, kuidas turistlikumad Tai
piirkonnad on kõik üle ekspluateeritud, siis valitsus ei luba enam osta lääne
inimestel maad kokku ja tulla siia ketihotellidel ja teha kalleid resorte
basseinidega. Pärast mitu aastakümmet kestnud julma arendustegevust on
otsustatud pidurit tõmmata, et säiliks kohalike elu, vara ja loodus, kus see
veel võimalik on. Saar, kus olen on üks sellistest, mida pole jõutud veel
rikkuda. üks kallim resort siin on basseiniga, aga üldiselt on kõik päris ehe
ja mõnus, loodus on endiselt rikkumata, tänavavalgustust pole, kui läheb
pimedaks, siis ongi kottpime. investorite rahal ei lasta siia tulla ja kõike
targurpidi keerata. tänu sellele see ongi säilinud ja kui otsida internetist,
kuhu minna Tais, siis selle saare otsa ei satu kergesti, vähem raha
turunduseks. Sellega kaasneb muidugi see, et kohalikud, vahel mõne
lääneinimesega koostöös, arendavad mingi söögikoha või lihtsad hütid
majutuseks, aga võivad ka kergesti pankrotti minna. Kohalikud on muidugi väga
vaesed ja müüks hea meelega maha mõne tuhande euro eest uskumatuid maalappe ja
šaakalid ikka noolivad, et panna oma viie tärni eksklusiivsed puhvetid püsti,
aga neil ei lubata seda teha, sest muidu ei jääks jälle saarest midagi järgi.