Kõik algab kusagilt. Eikusagilt. Miski ei tule tühjast kohast. Peale tühjuse muud polegi. Loen liiga palju twitterit. Enamasti tüütud keskustelust mittemillestki. Hõõrdumised ja konfliktid. Tähelepanekud ja hinnangud. Aga ühte huvitavat lauset lugesin, vist Navalilt. Võimalused tekitavad võimalusi. Ehk siis, kui haarad ühest võimalusest kinni, tekib kaks uut. Seda muidugi ei tea enne, mis valikud ees ootavad, aga mulle meenub, kui käisin kunagi lasteaias tööl goworkabitiga. Pool päeva olin seal köögis, tegin süüa. Raguud ja kohupiimakisselli. Pärast seda kogemust tahtsin sellest kirjutada. Kui sain valmis saatsin Postimehele, kes avaldaski. Siis juba võttis ühendust üks tuttav, kes töötas Telias turundusjuhina ja pakkus võimalust iga nädal artikkel kirjutada nende sisuveebi. Nüüd olen viis aastat seda teinud, kui mitte kuus. Võimalusest tekkisid uued võimalused. Miks ma sinna lasteaeda läksin? Sest ma olin sisuliselt töötu, hakkas juba ajudele, et mul polnud mingit funktsiooni, ei saanud kuidagi kasulik olla. Raha sain ma selle poole päeva eest väga vähe, võib-olla kümme eurot. Postimees maksis artikli eest, mis oli üle kahe lehe koos piltidega alla 80 euro. Kuid Telia artiklid, mis on olnud kõige püsivam tulem, on pakkunud võimalust kirjutada artikleid, mida ma enamasti naudin ja teha seda ka reisil olles, mis ei lase sissetulekutel täiesti kokku kuivada.

Ma ei tea, kas ma juba rääkisin, aga meri neelas mu kella, mu uue aktiivsusmonitori. See maksis küll alla 50 euro, aga siiski. Mis teha, juhtub, sellised kaotused on ikkagi kerged. Saan olla siin troopilisel saarel.

Viimased päevad on olnud väga head lained. Nüüd jäävad väiksemaks. Siiski olen käinud hommikuti surfamas ja see on super algus päevale. Täna hakkab aga tõus veidi hiljem. Praegu tõmbub meri tagasi, kuid kell 1 hakkab jälle tõus, siis on parem, seda olen ma siin õppinud.

Ma pole kindel, aga tundub, et Frank ja Nga on täna natuke tülis. Kuulsin Franki hommikul valjuhäälselt rääkimas, kõlab nagu vaidlemine. Eelmine kord põgenesin nende tüli eest rolleriga sõitma ja ei tahtnud kuidagi tagasi tulla. Nüüd sai sellest räägitud ja tean, et ei pea muretsema. Vahepeal nad tülitsevad ja nii on.

Hommik tundub kuidagi uimane, kui ei lähe merre möllama. Sinise esmaspäeva tunne. Tegelikult on nagu pühapäev, kui tead, et põhimõtteliselt on kõik läbi, tuleb tööle hakata. See hoovõtt on alati hullem, kui päris esmaspäev. Täiesti ebavajalik, milleks hoogu võtta? Pole vaja ju midagi teha, võiks puhata ja mitte muretseda, aga mingi õelus on pühapäevades. Mingi surve, mingi masendus, mingi lõpp. Mäng on läbi ja väljavaated pole head – selline tunne on. Täna on pilvisem ilm, aga mitte lootuetult. Läbi valge taeva ikkagi natuke päikesevalgust pressib, varjud on nähtavad.

Igatsen oma Macbooki, ennekõike klaviatuuri. Hakkan natuke harjuma tööarvutis kirjutamisega, aga see pole kunagi nii meeldiv, kui oma arvutis kirjutada, ma ei teagi miks.

Huvitaval kombel Nga bipolaarsus on mulle tuttav. Mu ema on ju samasugune. Nagu klõpsust võib kõik muutuda. Jutukast ja osavõtlikust, naeruhimulisest natuurist saab korraga tujukas, nuttev, vihaselt minemajalutav, emotsioone mitte kontrolliv. Üks vale lause ja kõik eskaleerub väga kiiresti. Inimesed on erinevad, aga ometi midagi tuttavat on. Kust mu ema küll sellise trauma sai? Oma emalt, see on selge. Viis aastat nooremal õel, minu tädil, ma pole sellist tujukust märganud. Ta on ikka kuidagi päikeselisem ja konstruktiivsem, võtab elu kergemalt.

Putukad siristavad, päike üritab välja pressida, vahel see ka õnnestub, kõik lööb valgeks ja rohelise toonid löövad peaaegu lausa helkima, muutudes heledamaks. Iga päev armun sellesse saarde uuesti. Igas päevas on hetk või tund või rohkemgi, kui olen nii rahulolev nagu pole ammu olnud. On see siis surfates, joostes, rolleriga sõites, rannas lugedes, puuvilju või värskeltpüütud tiigerkrevette süües. Tai tõesti on naudingute maa. Meeleliste naudingute keskus Aasias.

Tahaks ikkagi Balil ka ära käia. Tahaks niipaljudesse kohtadesse minna, aga samapalju tahaks tagasi sinna, kus juba käinud. Nepaali, Vietnamisse, Paisse, Chiang Maisse, kus õhtud lähevad jahedaks. Chiang Mai toidukultuur on midagi erilist, kõik need tänavakohvikud, mis õhtu saabudes teede äärtesse tekivad. Suurepärased supid, magustoidud. Ka prostitutsioon, mis seal vohab, liigitub meeleliste naudingute valda.

Aeg teha hommikusöök ja siis natuke tööasju. Olgu see tänane siis selline soojenduspäev homsele tööpäevale.