Kui ärkasin, ladistas. Mõtlesin juba, et ma ei näegi rohkem kui ühe päeva päikest. Kuid nüüd on ta jälle väljas. Samal ajal on palav ja tohutult niiske. On tunda selle ilma raskust, mis vajub õlgadele. Paks niiske õhk, mis teeb uniseks ja loiuks. Muidugi, ma pole veel harjunud. Päike, mis jälle üle paari päeva paistab, see on kõige suurem uudis, olen täitsa elevil. Juba tahaks randa vurada. Teengi seda peatselt.

Mõtlen intensiivselt oma töö peale. Jah, tiim on tore, töö ka mulle osaliselt meeldib, päevad lähevad kiiresti. On meeldivamaid ja ebameeldivamaid ülesandeid. Kuupalk on väga stabiilne ja mõnus nähtus, ma ei pea midagi arvutama ja mõtlema, tean, et kui just haiguslehel pole olnud, tuleb sama summa iga kuu alguses üle. Aeg läheb kiiresti ja mõnes mõttes pole ju midagi kurta. Aga ma pole õnnelik. See on probleem. Pärast töö lõpetamist olen nagu zombi ja see pole see hea väsimus, mis järgneb pingutusele. Pigem on see selline kurblik ja tuim reede ootamine. Ma vihkan ennast, et ei suuda olla aus enda vastu ja teha valikuid südame järgi. See toodab omakorda veelgi rohkem lõhkumist. Joomist nädalavahetuseti, tigedust. Ma justkui ise ütleksin endale, et ma olen väärtusetu ja kogu elu joondub selle järgi. Siiski päris nii see pole. Leidsin jõudu, et tulla siia Aasiasse ennast kosutama. See, et ma üldse mõtlen enda väärtustamisest näitab selle energia olemasolu, potentsiaali välja murda. Kas on üldse kuhugi murda? Mida õigupoolest tähendab see lause: start accepting? Aktspteerima mida? Kas seda, kus ma praegu olen? Frank kasutas ühte väga head väljendit – guilt trip. Kui ma mõtlen oma tulevikule ja minevikule, praegu peamiselt tulevikule, siis ma pole kohal. See on see, mida olen budistlike praktikate käigus kogenud. Kohalolu pole see, kui mulle meeldib, mis mind ees ootab, vaid eesootavast loobumine. Lihtne öelda, raske… Ei ole tegelikult raske teha, korraks. Hetkeks kohale tulla on lihtne, kuid selles püsimine tuleb ainult läbi püsiva praktika. Mis minu jaoks on raske, on olla seejuures endaga sõbralik. Muidu see ei toimi, muidu hakkab sisemine kriitik üle võtma. Saab pahaseks, et miks ma siis kohal ei ole. Kurjustab, mis loob väga ebameeldiva õhkkonna. Ainult läbi armastuse saab siit edasi. Muidu ma jäängi enda suhtes sallimatuks. Võimetu ka kedagi teist armastama. Tuleb alustada endast. Et mina oleksin terve, õnnelik ja armastatud, kannatustest vaba.

Kui mu kolleeg eelmise aasta lõpus töölt ära läks ja küsisin, kuidas on, siis ta ütles, et tavaline asi. Minu jaoks on see suur asi. Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma lõpetan? Ma seon ennast raskelt, aga kui juba, siis juba, siis ei oska minema jalutada. Küll tuleb ka see aeg. Eks see on minu ja ainult minu teha ja otsustada. Kokkuvõttes mis vahet seal on, kas olen selles ametis aasta või kümme. Varem või hiljem tuleb nagunii lahkuda. Ma nagu ootaks, et mind lahti lastaks. Nii nagu suhtes võib oodata lahkuminekut, ilma seda ise algatamata. Kuulen oma peas Jordan Petersoni häält, kes iniseb “sa pead võtma vastutuse oma elu eest, vastasel juhul kujuneb see muserdavaks”.

Nii et randa siis jah? Tegin täna hommikul natuke joogat. Keha on pigem kinni, kuid pole ka ime, pole ammu venitanud. Siin oleks hea võimalus iga päev teha tunnike.

Kirjutasin Olgale, oma kunagisele kloostrikaaslasele, kellega oleme Aasias mitmel korral kohtunud. Ta on nüüd oma kodulinnas Riias. Pärast pikka aega elamist Kagu-Aasias, on ka tal seal raske. Mis peaks meeldima Riia juures, kui oled aastaid olnud troopikas? Kui seal pole pere ega tööd, mis kinni hoiaks, siis miks jääda? Ta ongi näide inimesest, kes on ennast juba lahti lükanud. Ta ei saa lihtsalt minna ja elada Riias, ilmselt ka mitte mujal Euroopas. Mina kujutan küll ette ennast Tallinnasse minemas, aga ega ma seal õnnelik pole. Tuleb ikka minna terveks talveks. Novembrist aprilli lõpuni.

Mida siis järgmisest nädalast teha? Kas minna kuhugi, kus on konditsioneer ja kiire nett või siis võidelda palavusega ja jääda paradiisi? Järgmine nädal on kolm tööpäeva. Äkki saan need ikka tehtud ja siis liigun? Bangkokki? Phuketile? Üks huvitav linn on Chumphon, mis on päris suur ja mida ääristab kümneid kilomeetreid randu.