Suurim õnnerikkuja on võrdlemine.

Ilmselt suurim rahaline tarkus on elada alla oma võimete. Nüüd, kus inflatsioon on veidi käest ära, muutub see üha suuremaks väljakutseks.

Kell on kümme hommikul, järjekordne imekaunis ja palav suvepäev. Mis ma siis täna teha tahaksin? Trenni teha, surfata ei saa, küll aga joosta. Või teha joogat? Rannas lugeda. Äkki paneks tossud ja jookseks kuskil mitterannas? Näiteks Flower Power Itaalia restoranist kuni Monkey Beach´ini? Kõlab hästi. Või siis üle mäe. Jooksma võiks muidugi hakata ka siitsamast. Suure teeni ja tagasi peaks olema juba vaat et paar kilomeetrit. Pigem ikka vist Buffalo Bay juurde. Näen seda lahte oma rõdult, praegu on vesi tõusnud, see on kõige mõnusam, läheb kiiresti sügavaks, liivariba on väga kitsas. Vesi tundub tasane nagu marco, nagu järv.

Eile pärast tööpäeva proovisin siis juua. Rummikokteil, hiljem sadamas õlu, istusin sadamakail ja vaatasin, kuidas kohalikud poisid kala püüdsid, oli veidi enne keskööd. Sel ajal saarel enam mingit erilist elu ei ole, võib-olla mõne katuse all keegi veel istub, aga baarid on kinni.

Korraga ilmus pimedusest valgusetäpp, mis kasvas suuremaks, lähenes mingi alus, varsti oli kuulda hõikeid, taskulambi valgusvihus otsis keegi sadamakaid. Huvitav kitsas kaluripaadike randus, neli inimest tulid välja, tundus, et kohalikud saareelanikud ja paat lükkas ennast taas lahti ja kadus pimedusse.

Mul on tekkinud siin korralik surfisõltuvus, tahan seda teha igal hommikul. Või õhtul. Aga korra päevas ikka. Hea trenn ja superlõbus. Vaatan ja mõtlen juba, kuhu järgmisel talvel reisida, kus saaks surfata. Eile sain aru, et ma olen valmis päris paljust loobuma, et saaks talvel paar-kolm-neli kuud eemal olla. Jätkata suvist elu. Muidugi tahaks ka Euroopas ringi käia, avastada nö kodukamarat. Eestis tuleb kõne alla ikkagi telkimine, sest majutused algavad sajast eurost. Üksinda maksta liiga palju. Aga Hiiumaale telkima lähen ma küll, ilmselt siis puhkuse ajal. Või ka üks nädal kaugtööd? Selleks on ikkagi mingit kohta vaja, mingit lauda ja taburetti. Kus ma Kalanas selle võtan? Kämping maksis seal vist 60 või 80 eurot öö. Sinna mahuks neli inimest magama, aga ma ei lähe ju seltskonnaga. Teine võimalus on… Huuh, praegu tuli see hetk. Peaaegu igas päevas on vähemalt korra väga õnnis hetk, mil tunnen ennast vaimustavalt hästi, rahulolus. Istun keset paradiisi, õnneseen. Ülevalt korruselt kostub mõnusat joogamuusikat.

Või lähen ikkagi Aow yayle, pikale liivarannale ja jooksen seal? Pärast saan ka ujuda. Jah, miks mitte, rasked valikud elus. Enne peaks sööma ja peale söömist küll ei saa kohe trenni teha. Oleks võinud ka kohe peale ärkamist minna, aga nüüd on hilja kõht on juba tühi. Soojendan külmkapist toidujääke, baklažaani sousti riisiga. Makarone on ka, vist juba 5 või rohkem päeva külmkapis seisnud… Tuleb siis selline hommikusöök täna. Kanad munevad iga päev, saan Ngalt mune, pole pidanud kordagi veel poest ostma.

Raske on ikka taas joogaharjumust tekitada. Paar päeva tagasi tegin, oli väga mõnus. Voodi on piisavalt kõva, nii et sain ilma matita hakkama.

Taeva kohal tiirutab kotkas. Neid on siin palju. Mäletan, et Nepaalis, linnakeses, mille nime ma enam ei mäleta, oli taevas neid samuti täis.

Mis siis veel? Eile õhtul sain pommuudise, nimelt kõige noorem vend saab isaks. Esmakordne näha sellist asja kõrvalt, oma vend ikkagi. Natuke nagu hakkaks ise lapsevanemaks saama. Põnev.

Kuhu siis surfama minna järgmisel talvel? Tuli üllatusena, et kanaaridel peaks saama. Pigem võtaks ette pikema sõidu. Balile, Sri Lankale, võib-olla ka Indoneesia? Kas Lõuna-Ameerika võiks ka variant olla? Sinna tahaks minna küll, aga mulle piisab ka Kagu-Aasiast. Ma vist tõesti ei taha nii väga reisida turistina. Muidugi tahan, muidugi tahaks näha kohti, aga see on ikka paras pettus. Enesepettus. Pigem tahaks hulkuda külavaheteedel ja linnade suvalistes piirkondades, ilma eesmärgita.

Eilsest mõnest õllest ja paaris kokteilist on täitsa pohmakas, kerge peavalu. Tahaks rasvast toitu nüüd. Pigem soojendan oma toitu ja lähen võtan mango lassi või midagi värskendavat kuskilt. Muidugi võtsin ma Kindle´i e-lugeri kaasa. Muidugi pole ma seda veel kotist välja võtnud. Loen Murakamit. Ainsat paberraamatut, mille kaasa võtsin.

Nädalavahetus, hea küll sõidame. Tavapärastest ahvatlustest olen siin saarel ikka eemal. Eluviis on pigem tervislik.