Suurim õnnerikkuja on võrdlemine.
Ilmselt suurim rahaline
tarkus on elada alla oma võimete. Nüüd, kus inflatsioon on veidi käest ära,
muutub see üha suuremaks väljakutseks.
Kell on kümme
hommikul, järjekordne imekaunis ja palav suvepäev. Mis ma siis täna teha
tahaksin? Trenni teha, surfata ei saa, küll aga joosta. Või teha joogat? Rannas
lugeda. Äkki paneks tossud ja jookseks kuskil mitterannas? Näiteks Flower Power
Itaalia restoranist kuni Monkey Beach´ini? Kõlab hästi. Või siis üle mäe.
Jooksma võiks muidugi hakata ka siitsamast. Suure teeni ja tagasi peaks olema
juba vaat et paar kilomeetrit. Pigem ikka vist Buffalo Bay juurde. Näen seda
lahte oma rõdult, praegu on vesi tõusnud, see on kõige mõnusam, läheb kiiresti
sügavaks, liivariba on väga kitsas. Vesi tundub tasane nagu marco, nagu järv.
Eile pärast
tööpäeva proovisin siis juua. Rummikokteil, hiljem sadamas õlu, istusin
sadamakail ja vaatasin, kuidas kohalikud poisid kala püüdsid, oli veidi enne
keskööd. Sel ajal saarel enam mingit erilist elu ei ole, võib-olla mõne katuse
all keegi veel istub, aga baarid on kinni.
Korraga ilmus
pimedusest valgusetäpp, mis kasvas suuremaks, lähenes mingi alus, varsti oli
kuulda hõikeid, taskulambi valgusvihus otsis keegi sadamakaid. Huvitav kitsas kaluripaadike
randus, neli inimest tulid välja, tundus, et kohalikud saareelanikud ja paat
lükkas ennast taas lahti ja kadus pimedusse.
Mul on tekkinud
siin korralik surfisõltuvus, tahan seda teha igal hommikul. Või õhtul. Aga korra
päevas ikka. Hea trenn ja superlõbus. Vaatan ja mõtlen juba, kuhu järgmisel
talvel reisida, kus saaks surfata. Eile sain aru, et ma olen valmis päris
paljust loobuma, et saaks talvel paar-kolm-neli kuud eemal olla. Jätkata suvist
elu. Muidugi tahaks ka Euroopas ringi käia, avastada nö kodukamarat. Eestis
tuleb kõne alla ikkagi telkimine, sest majutused algavad sajast eurost. Üksinda
maksta liiga palju. Aga Hiiumaale telkima lähen ma küll, ilmselt siis puhkuse
ajal. Või ka üks nädal kaugtööd? Selleks on ikkagi mingit kohta vaja, mingit
lauda ja taburetti. Kus ma Kalanas selle võtan? Kämping maksis seal vist 60 või
80 eurot öö. Sinna mahuks neli inimest magama, aga ma ei lähe ju seltskonnaga.
Teine võimalus on… Huuh, praegu tuli see hetk. Peaaegu igas päevas on vähemalt
korra väga õnnis hetk, mil tunnen ennast vaimustavalt hästi, rahulolus. Istun
keset paradiisi, õnneseen. Ülevalt korruselt kostub mõnusat joogamuusikat.
Või lähen ikkagi Aow
yayle, pikale liivarannale ja jooksen seal? Pärast saan ka ujuda. Jah, miks
mitte, rasked valikud elus. Enne peaks sööma ja peale söömist küll ei saa kohe
trenni teha. Oleks võinud ka kohe peale ärkamist minna, aga nüüd on hilja kõht
on juba tühi. Soojendan külmkapist toidujääke, baklažaani sousti riisiga.
Makarone on ka, vist juba 5 või rohkem päeva külmkapis seisnud… Tuleb siis
selline hommikusöök täna. Kanad munevad iga päev, saan Ngalt mune, pole pidanud
kordagi veel poest ostma.
Raske on ikka taas
joogaharjumust tekitada. Paar päeva tagasi tegin, oli väga mõnus. Voodi on
piisavalt kõva, nii et sain ilma matita hakkama.
Taeva kohal
tiirutab kotkas. Neid on siin palju. Mäletan, et Nepaalis, linnakeses, mille
nime ma enam ei mäleta, oli taevas neid samuti täis.
Mis siis veel? Eile
õhtul sain pommuudise, nimelt kõige noorem vend saab isaks. Esmakordne näha
sellist asja kõrvalt, oma vend ikkagi. Natuke nagu hakkaks ise lapsevanemaks
saama. Põnev.
Kuhu siis surfama
minna järgmisel talvel? Tuli üllatusena, et kanaaridel peaks saama. Pigem
võtaks ette pikema sõidu. Balile, Sri Lankale, võib-olla ka Indoneesia? Kas
Lõuna-Ameerika võiks ka variant olla? Sinna tahaks minna küll, aga mulle piisab
ka Kagu-Aasiast. Ma vist tõesti ei taha nii väga reisida turistina. Muidugi
tahan, muidugi tahaks näha kohti, aga see on ikka paras pettus. Enesepettus.
Pigem tahaks hulkuda külavaheteedel ja linnade suvalistes piirkondades, ilma
eesmärgita.
Eilsest mõnest õllest
ja paaris kokteilist on täitsa pohmakas, kerge peavalu. Tahaks rasvast toitu
nüüd. Pigem soojendan oma toitu ja lähen võtan mango lassi või midagi
värskendavat kuskilt. Muidugi võtsin ma Kindle´i e-lugeri kaasa. Muidugi pole ma
seda veel kotist välja võtnud. Loen Murakamit. Ainsat paberraamatut, mille
kaasa võtsin.
Nädalavahetus, hea
küll sõidame. Tavapärastest ahvatlustest olen siin saarel ikka eemal. Eluviis
on pigem tervislik.