Põhilised küsimused tulevad puhkusele ja reisile ikka kaasa. Minu puhul siis see suurem otsing – mida oma eluga teha, mis on see, mis on minu jaoks? Kus ma ei raiskaks oma elu. 

Ma olen siin saarel väga rahul omadega. Aga vaikselt hiilib ligi ka rahutus, äkki ikka liikuda kuhugi. Äkki mujal on parem ilm? Vaatasin, riigi lõunaosas, kus ma olen, sajab igalpool. Põhjas on päikest, Pais, Chiang Mais. Sinna aga on pikk maa, kuigi rändur minus ei maga. Teeb vaikselt plaane, sosistades kõrva, mis oleks kui… 

Vihm jäi vist järgi. Kuid ühtlane valgehall taevas ulatub silmapiirini. Võib-olla täna kõndida pikemalt? Samme tuleb vähe, sest sõidan rolleriga, justkui liigun, aga ei liiguta. Olen iga päev natuke ujunud, aga teeks vast head teha vahelduseks vähemalt kümme tuhat sammu. 

Vihmase ilma igavus, aga ka õnnistus. On soe vihmane ilm. Mõnus unisus, mis on õigustatud. Ilusa ilmaga juba sõidaks kuhugi randa. Tuleb kannatlik olla. Ja tänulik, et on vähemalt soe. Täna magasin ilma ventilaatori vurinata. Oli parem küll. Või siis jätta roller kuhugi ja minna jala edasi, mitte sõita treppi. 

Ma ei suuda reisipilte kuhugi sotsiaalmeediasse laadida, samal ajal, kui õues pannakse toime genotsiid. Muidugi, peab puhkama ja reisima ka, aga ei tea, mis vaibis parasjagu keegi on. Pigem ei taha tegeleda sellega… Teisalt jällegi… ah, ei viitsi, see pole mingi päris probleem. 

Mõte jooksis kinni. Aeglane, uimane olemine, aga see on okei. Hakkan süüa tegema, keedan täna kaerahelbeputru ja lõikan pärast puuvilju peale, mango, banaan, dragon fruit. Ujuda võiks alati. Äkki täna minna pikka randa, Ao yay või midagi sellist tai keeles. Ongi pikk, mitme kilomeetri pikkune rand. Seal saab joosta ja ujuda. Kui vihm järgi jääb, siis lähen. Söön ja lähen. Ja ikka on artiklite võlg, vaja mõned veel kirjutada, aga see on okei. Siin on hea nokitseda, pole kiiret. 

Eile pidin tegema viienda päeva kiirtesti, mis anti kaasa Bangkokis. Tegin testi, sain tulemuse, aga äpp, läbi mille pidin saatma, töötas, kuid seal ei olnud kohta, kus saata pilt oma testist. 

Kuulasin, kuidas Frank, maja peremees siin, rääkis kuidas ta Ayahuasca tseremoonial käis. Ta ei tahtnud alguses minna, kontrolli käest anda. Kuid lõpuks miski ikkagi tõmbas teda sinna, endalegi üllatuseks läks ta kohale. Sellistel tseremooniatel on väga oluline surmalähedane kogemus. Tunne, et varsti saabub surm, kuid siiski selle üleelamine. Selline kogemus võib olla elumuutev. Franki puhul oli. Pärast seda lammutas ta senise elu ja läks otsima uut. Lahutas naisest ja otsustas, et tahab elada džunglis, kus ta ka praegu on. Kus ka mul on au olla, tõeline privileeg. Istuda džunglis ja õieti mitte midagi teha. Lapsepõlvetunne. Igavus. Kanad, kes munevad ahjusoojasid mune, päeva veetmine õues. Isegi, kui ma laisklen terve päeva ja sisuliselt pikutan või istun, siis see õues olemine on juba suur asi. Vaatamata vihmale. 

Ja ikka hakkab minus kerima see hääl, kes tahab jälle rattale saada, ringi tõmmata, liikuda. Sest paigalolev viib kokku endaga. See pole elus tunne, vaid sisekaemus, rahutus. Tahaks põnevust, selline sõltuvus on mul. Ei saa rahulikult paigal olla. Selline dilemma tekib reisides järjest enam ja enam. Ühest küljest soov lõdvestuda, lahti ühendada ennast, anda aega ja ruumi lihtsalt olla. Lihtsas kohas, mitte jahtida erinevaid sihtkohti neid kiiresti läbi kammides. Olla paigal, kuskil suvalisel saarel, mida keegi ei tea, elada lihtsat elu, puhata. Teine tung on olla pidevalt teel. Lennata, sõita rongiga, vantsida, higistada, koormata ja kurnata ennast, õhtul vajuda roidununa voodisse. Järgmisel päeval taas jätkata. Ühest kahenädalasest puhkusest jääb väheks mõlema jaoks. Eestis plaane tehes tundub kõige parem paigal olla, mitte liikuda. Aga olles mitu päeva paigal olnud, hakkab rahutus närima. Aitab küll, aeg edasi minna. Turist ei ole liiga kaua paigal. Ta peab käima ja nägema. Sõitma läbi vaatamisväärsusi. Ma natuke kadestan ja imetlen inimesi, kel on õnnestunud ennast lahti lükata. Kes on pikalt ära. Seadnud ennast sisse kuskil kaugel. Muidugi on see luksus. Neil on kas passiivne rahavoog üürikorteritest või muud rahaallikad. Aga see sõltumatus oma koduriigist, selles on midagi huvitavat ja ligitõmbavat. Terve teha maailm enda koduks. Kogeda elamist erinevates riikides. Lasta ennast kasta eri kultuuridesse. Lükata lahti.