Proovisin surfilauda. Mõnus on ikka vees. Ühtegi korda püsti ei saanud. Aga mis sellest. Mõnus oli vees möllata ja proovida. Lähen täna uuesti, läheks juba kohe, aga tundub, et õhtupoole on paremad lained. Veepiir taandub ja lained muutuvad pikemaks. Eile oli taas päikselisem. Kandsin küll koguaeg mütsi, aga mitte vees ja tunni ajaga põles peanahk valusaks. Nahka tuleb ja puudutada on valus. Selline see elu on. Siin saarel mõtlen iga päevaga järjest enam, kuidas ei taha päevatööd küll teha. Puhkus võtab üle, aeg jookseb maha. Päevad sulavad järjest rohkem kokku, enam ei saa aru, mis nädalapäev on (üks lemmikasju reisimise juures) ja lõõgastus üha süveneb. Võib-olla on see laiskus. Kuid väga mõnus on. Armastan seda saart ja olen nii tänulik võimaluse eest siin olla. Just selles majas, Franki ja Nga juures, kuulata linnulaulu ja kanade kaagutamist. Sõita rolleriga mööda saare väheseid, kuid eriilmelisi teid. Jah, teid on siin vähe, aga iga teelõik on meeldejääv ja eristuv. Muidugi, mingil hetkel võib saar hakata ahistama ja piirama, kuid olles siin nüüd umbes nädala olnud, olen ma vaimustuses. Uuesti armunud. 

Täna on selline ilm, et raske on aru saada, kas päike paistab või mitte. Taevas on valge ja õrnalt helesinine. Päevitada vist ikka saaks. Öösel oli raske magada, sest selg sügeles, arvasin, et kõrbenud nahast, mis maha koorub, kuid hommikul tuli Nga mu ukse juurde, käes taldrik äsja ahjust tulnud croissantiga. Sai oli põhjapealt veidi kõrbema läinud, kuid pealmine osa, mille ära sõin, oli imemaitsev. Nii ma küll kaalust alla ei võta. Ja muidugi need õhtused paar õlle… võiks ära jätta. Vahel on tore, aga igapäevase harjumusena nürivõitu. Ei paku enam naudingut. 

Siin troopilisel saarel olles tekib tahtmine lugeda reisikirju, maadeavastajate seiklustest, looduskirjanikke. 

Tahaks, et rahaline vabadus oleks juba saavutatud. Poleks kuupäevi, millal reis tuleb lõpetada. Saaks elada, kus aga sooviks. Uurida kirjandust ja ise kirjutada, katsetada. Lugeda ka psühholoogiat, õppida edasi, reisida, seigelda, kogeda. Kontoritöö… mis on kontoritöö selle kõrval? Igav ja turvaline mao kasvatamine. Kaheksa tundi päevas istuda? Ma tegin seda juba kooliajal. Nüüd võiks aidata. Tuleb ikka joogat kõrvale teha. Kui mitte iga päev, siis üle päeva. Täna ongi see päev 😊 Natukene venitada. Mul pole küll joogamatti, aga leidsin youtubest kavasid ilma matita. 

Robinson Jeffers, California tuntuim looduskirjanik. Tahaks teda lugeda. Paarikümne euro eest saaks osta ta valitud poeemid. Kirjutas küll poeeme, aga ikkagi nagu lugusid. Ehitas ise suurtest kividest torni, kus, ma saan aru, ka elas. Loodusluuletaja. Frank soovitas teda, ütles, et ta annab edasi energiat, ei muretse grammatika pärast just liiga palju. 

Teiseks tuleks ikkagi uurida Odüsseiat. Neid lugusid, mis seal peidus. Ikkagi alustekst, millele kui mitte kõik, siis suur osa hilisemaid lugusid toetub. On võimalus kuulata ja ka lugeda. See võiks lähimate kuude projekt olla küll. Lugeda läbi Odüsseia. 

Endiselt naudin seda, et riideid pole praktiliselt vaja. Jalas on lühikesed püksid, vahel ka särk, plätud. Köök on õues, praegugi kirjutan terrassil, õues. Ainult õhtul, kui lambi peale igasuguses suuruses lendavaid putukaid kohale lendab ja hullumeelselt tiirutama hakkavad, pagen tuppa, kuid aknad on siiski pidevalt lahti. Täna on eriti palav ja õhk seisab. Une ja ärkveloleku vahepealne seisund. Midagi teha ei taha. Väike jooksutiir tundub samas siiski hea. Kõht on tühi, süüa, süüa. Need hommikused kirjutamised venivad liiga pikaks. Olen kaugenenud oma algsest ülesandest, kirjutada kiiresti ja midagi mõtlemata, peatumata. Nüüd aga vahel teen paar tundi seda lehekülge. Vahepeal netis lugedes, uurides. Ülesande täitmine vajub laiali. Kaotab oma algse mõtte nonstop kirjutada, lasta tulla sellel, mis tuleb. Nii nagu tuleb. Sõrmed üritamas mõttele järgi jõuda. Olles vaid vahendajad. Sest mis siin ikka mõelda, tuleb teha. Liikuda. Kui tahad liikuda, siis liigu. Mis muud trikki siin olla saab? Ülejäänu selgub käigupealt. Vaevalt et mul mingeid teoreetilisi teadmisi rohkem vaja on. Ma lihtsalt istun ja tunnen, et peaaegu higistan. Parem oleks, kui sellega kaasneks ka kaalukaotus. Isu tõesti pole suur ja kui õhtused õlled asendada väikse jooksutiiruga, siis on tulemus ka näha. 

Nüüd aga mõnus hommikusöök, öö läbi piimas ligunenud kaerahelbed puuviljadega. 

Ahjaa, oleksin peaaegu unustanud. Eile käisin ühes tuttavas söögikohas. Sama perenaine, kes teeb imehead kodust jäätist, kookospiimast. Tal on väike söögikoht, kus sain eile väga head mango sticky rice´i. Peaks millalgi uuesti minema, sööma ja jooma. Hea koht. Üks suurem ja kallim koht väga rikkaliku menüüga on Cha-Chai. Eelmine kord oli Euroopa perenaine kohal, kes juhatas vägesid ja suhtles klientidega. Üleeile õhtul oli seal üks poiss, kes igavles laua taga ja kuulas oma tai muusikat. Kui ma saabusin, esimene klient, siis ta vahetas muusika mingi rahuliku miljöömuusika vastu, mida ka Euroopas võiks kohvikus kuulda. Keegi oli ka köögis. Kahekesi pidasid. Kohti on seal kümnetele. Tore koht, kuid natuke kallis. Tais toidu saab veel alla viie euro kätte, aga kõik muu on vaat et sama kallis, kui meil. Siiski, eelmisest korrast mäletan kui hästi nende mango toorjuustukook maasikamoosiga maitses. Neil oli vähemalt kümmet eri kooki. Iseasi, kas nüüd ka on? Kuidas see toimida saaks? Teevad igal hommikul kümme kooki, et siis üks klient õhtul võib-olla tellib midagi?