Proovisin teha sõbraga videokõne ja kõik oli sujuv. Tundub, et siin ikkagi on piisav nett, aga tuleb ette hetki, kus kõik on aeglane. Nii et teen siin proovi. Äkki õnnestub. Ei hakka kuhugi suuremasse linna minema. Kõik need turistlikud kohad, eriti välisturistile suunatud, pole enam ammu õigupoolest see Taimaa, mis ta oli kunagi. Kõik on läänestunud. Ja seda ma olen linnades näinud ja enam ei taha näha. Ainus asi, mis on suuremates kohtades parem on toit. Lärmakates asfalteeritud linnades leiab vaatamata kõigile miinustele ka tavaliselt parimat toitu. Tänavatoidust kuni restoranideni. Põhja-Tais, kuhu tihti turistid ei jõua, sest see on kõigist randadest kaugel, leiab parimat toitu, mida mina saanud olen. Rikkalik köök, Myanmari ja Hiina mõjutused. Nad ei kasuta kõige kookospiima nagu lõunasaartel. 

Eile õhtul oli mõnus lugeda. Pikutasin voodis. Otsustasin anda järgi ja võtsin õhtul terve tableti xanni, muidu olen võtnud päevas pool, siis kui tõesti tundub, et on vaja. Jõin klaaspudelist Asahi õlut. Siin mahutavad kõik õllepudelid 620ml. Ja joogid maitsevad teisiti, kui kodus. Külmkapist välja võttes hakkab pudel higistama. Külm õlu mõjub kuidagi teistmoodi, maitseb teisiti. Lugesin Murakamit ja jõin Asahit kõrvale. Kui see otsa sai, siis võtsin Tai õlle – Leo. Seda peetakse kangemaks, kuigi 5% alkoholi tundub neis kõigis olevat. Leod juuakse siis, kui soovitakse võimalikult vähese joogiga võimalikult täis jääda. Leod rüübates hakkasin juba purju jääma ja võtsin ka teise xanni. Sõge otsus. Tavaliselt nii käitudes juhtubki see, et ühel hetkel kaob mälu ära. Eile muidugi polnud nii hull, olin juba voodis ja jäin varsti magama. Magasin oma kõige parema öö siin. Unenägudeta uni, tubli kaheksa tundi. Siiani pea mõnusalt paks. Kohvi ei tee liiga ärevaks. Muresid pole. Lähen peatselt randa, sest on ideaalne päikeseline päev. Täna pean rannas endal silma peal hoidma. Paarkümmend minutit on täiesti piisav, et mitte ära põleda. Viimased kaks päeva on selg olnud punane ja nahk valus, täna on juba okei, aga ei tahaks järgmised kaks päeva ka nahka valutada. Seega võtan rahulikult. Loen oma Murakamit, naudin puhkust. 

Lugesin eile 2004. aasta Tsunami kohta, millest saab varsti juba kakskümmend aastat. Ka Ranongi provints, kus on see saar, millel praegu olen, sai korralikult pihta. Ja kindel see, et millalgi tuleb uus. Seetõttu on mere ääres elamine omajagu ohtlik. Kunagi ei tea, millal seismilised jõud otsustavad taas oma hambaid krigistada ja saadavad hoolimatu, kuid võimsa tsunami teele. Loodetakse, et nüüd on vastav haridus parem. Aga ega seda prognoosida ei osata siiani kuigi hästi. Ookeanid on täis plasti, aga mitte mõõtmisseadmeid. Nii et ookean on tõesti nagu suur loodusjõud. Võib olla väga rahulik, kus 2-aastased saavad muretult mängida, aga võib neelata ka elusid nagu kärbseid. Nii et austust peab olema ja tarkust. 

Aow Yay ehk pikal rannal on kaks päeva olnud väga head lained. Hea võimalus surfata, kuid kui vette läksin, sain aru, et need on päris hirmsad lained. Niisama vees olla on mõnus, aga need lained kerkivad väga kiiresti, kasvavad hirmuäratavaks ja siis murduvad, luues pesumasina, kuhu ei tahaks kukkuda. Mäletan selgelt, kui ebameeldiv on olla selles keerises ja kui vahutav laine tõstab jalgu üles ja painutab selga selles suunas, kus ta väga ei paindu. See oli väga ehmatav kogemus aastate tagant. Praegused lained ei ole nii jõulised, aga teatav hirm on minna katsetama. On võimalus võtta ka väiksem laud, kus saab kõhuli peal olla ja millega võib ka pikka sõidu saada, aga tahaks ikka seda õiget lauda proovida. Möllata laintes. Ma arvan, et teen täna proovi. Vast ei ole ikka nii hullud lained, et ohtu kujutaksid. Uudishimu saab võitu.