Vahepeal kirjutasin märkmikusse. Päevikusse. Tagasi kodus. Külmal maal, kus paistab päike, kuid puhuvad jäised tuuleiilid. Mida ma teen Tallinnas? Ma oleks nagu vales kohas, vales linnas.

Eile käisin sünnipäeval, otsisin riideid selga, kõik on väikseks jäänud. Kõht on ette kasvanud, mitte teab kui suur, aga siiski. Lähen siis osaliselt paastumisele, söön kella 10 ja 18 vahemikus. Olen varem seda proovinud ja toimib küll. Kui kloostris olin, siis ei teinud ju ka mingit sporti, aga ometi kaotasin kaalu, siis olid küll söögikorrad kella 6 ja 12 vahel. Nüüd alustan veidi leebemalt. Proovin lõunapausi ajal hakata jooksutiirudel käima. Tööd ei viitsi üldse teha. Ei huvita lihtsalt. Kas see tähendab, et aeg on lahkuda? Hirm on, et kuidas ma siis raha hakkan teenima, muud pole midagi. Suvi tuleb, seda küll.

Tahan kirjutada. Reisist mõned muljed, mõned lood, mida saaks rääkida. Öö Bangkokis. Saare külgetõmme.

Eile E. rääkis vitamiinimüüjast, vanast mehest, kes helistas ja tahtis vitamiine saata. Äkki kirjutada midagi Dekameroni sarnast? On kuumalaine ja seltskond räägib lugusid üksteisele. Müstiline vitamiinimees, kes tahab neid tasuta saata, uurib aadressi. Lubab meili saata, aga ei saada. Kotikese sees vitamiinid.

Tuleb kirjutada, aeg enda kasuks tööle panna. Aeg on twitterist ära tulla. Loen sealt igasuguseid toredaid motivatsioonitsitaate, kuid mis kasu sellest on? Eile lugesin, et tasu tuleks saada, mitte oma aja, vaid oma aju eest. Muidugi, kahe käega nõus. Uue nädala alguses saan palka. Vist väga vähe seekord, puhkusetasu sain ette ja tahetakse ka mobiili kasutamise eest 60 eurot maha võtta. Mida iganes.

Aeg on tööle asuda. Hakata pihta, teha midagi ära, mida olen lubanud. Ja siis hiljem ehk on aega ka midagi muud teha. Vahva on jälle klõbistada, kirjutada oma Macbook Air´il. Kuigi eks ma harjusin üsna ära juba selle Lenovoga. Klaviatuuriga harjub ära, aga häiriv oli, et tegu on tööarvutiga, psühholoogiliselt oli seal keerukas kirjutada. Nagu teeks tööd. See arvuti pole aega töö tegemiseks. Ongi kirjutamiseks ja ma näen, et see hea on. Või nagu ütles Ryan Angelos: tõstke käed, tundke head.

Igatahes, pole mõtet vinguda, et siin Eestis pean olema, sest ega tegelikult ju ei pea. Ja kui olen, siis olen, mis seal ikka. Tuleb kodust elu natuke sättida. Aga ennekõike säästa raha, mitte osta lolle asju, riideid, mida ma ei kanna. Säästa milleks? Investeerimiseks ja reisimiseks. Ikkagi osta Rooma piletid? Teha kodukontorit nädalake, natuke ka ringi vaadata? Muidugi eks nüüd on ka siin ilus, kõik tärkab, roheline plahvatus on nii ukse ees. Söön tatart ja võtan rahulikult. Kusjuures … tatar on hakanud palju rohkem maksma. Mu igapäevane põhitoit. Ikkagi üsna soodne, aga hommikusöögi hind on kahekordseks tõusnud.

Nüüd on aeg tööle hakata.