Esmaspäeva hommik. Olen veel voodis, keha valutab. Seljakotti rattaga sõites seljas kanda pole hea mõte. Teisel päeval oli piinarikas sõita, kohutav idee. Selleks peab ikkagi kotihoidjad rattale kinnitamaja ise väntamisele keskenduma, ilma et kümme kilo seljas istuks. Või siis jalgsi matkama. Rattaga saab läbida pikki distantse lühikese ajaga. Sõitsin esimesel päeval 50 ja teisel 60km ringis. Oleks kolmas päev ka, oleks ringi saarele peale teinud. Kuid, nagu öeldud, eilne oli jube piinlemine. Lugesin kärsitult kilomeetreid, vahepeal tukkusin teede äärtes. Seda enam, et öösel ei saanud hästi magada, temperatuur langes nullini. Kuid vaated olid väga ilusad. Linnud siristasid, eile paistis ka päike. Pärast jääkülma ööd oli vaimustab olla päikesetõusu tunnistajaks, kuid ega see päike kohe sooja ei andnud, oli veel külm.

Nüüd aga on esmaspäeva hommik, peaksin tööle hakkama, aga selg valutab. Ilmselt said lihased, mis muidu vatti ei saa, korralikult tööd teha. Sõitsin eilsed kilomeetrid juba enne keskpäeva ära ja ülejäänud aja tukkusin Suuremõisa tagapargis. Eesti kevad on soe päike, kuid jäised tuuleiilid. Kui olin rahvast täis bussi peal kuskil taga koha saanud, tundsin, kuidas ärevusega seotud ebareaalsuse tunne ja hirm tuleb peale, rohud panin kogemata alla pagasihoidlasse. Õnneks jõudsime peatselt praamile ja palusin bussijuhil uuesti luuk avada. Neelasin vetsus ühe xanaxi ja jõin hiljem merele vaadates ühe õlu. Läks paremaks. Tagasi bussi minnes õnnestus saada koht kõige ees. Keegi oli oma koti sinna pannud ja seetõttu keegi ei julgenud istuda, arvati, et on broneeritud kellelegi. Küsisin ja bussijuht ütles, et on vaba, et ei tea, kelle kott see on. Astusin üle koti ja sain kõige parem koha kõige ees, avara vaatega. Lasin ühel smomnil suus sulada ja pärast Haapsalut juba magasin segamatult kuni Vana-Pääskülas silmad avasin – buss juba seisis ja juht oli läinud koos mõne reisijaga välja, et neile pagas kätte anda. Sain ka maha, tagant ilmus nähtavale peatusesse saabuv nr 27 buss, mis mind Mustamäele tõi. Olles kodus duši all käinud, viskasin voodisse – milline orgastiline elamus. Nagu viietärni hotelli voodi, nii pehme ja mugav, meeldivalt libe tekk. Täielik kaif.

Sellest väiksest reisist on veel kirjutada, aga nüüd pean tööle asuma. Ehk õhtul jõuan? Töö segab kirjutamist, selge see.