Kas täna on mingi püha ka? Ikkagi 1. mai, nagu oleks. Ilm igatahes on pilvine ja jahe. Eile sai rannas kossu mängitud, jäine tuul tõmbas ikka korralikult läbi. Nägin rannas juhuslikult Martenit. Tuli vaatama, kuidas lohesurfarid tuult naudivad. Ta pole veel vette saanud, aga hakkab harjutama, kutsus mind ka. Mõtlesin, et peaks võimalusest haarama. Lainesurfi nautisin ju täiega. Siin Eestis seda aga teha ei saa. Olen nüüd viis päeva tagasi olnud, tahaks kohe uuesti kuhugi minna, Itaaliasse, Kreekasse, Hispaaniasse. Eks seal ole juba praeguseks palju rahvast, aga siiski. Hea toit, ilus ilm, miks mitte. Paraku nii odavalt vist läbi ei aja, kui Tais. Ongi dilemma, kas koguda raha ja plaanid järgmisel talvel minna pikemaks jälle Aasiasse või Lõuna-Ameerikasse; või proovida ikka ka mõni väiksem, nädala-paari pikkune reis Euroopas läbi teha. Veneetsias oleks iseenesest … Maria, kes vähemalt kunagi ütles, et kui ma Veneetsiasse tulen, siis ta võtab mind vastu. See oli vist neli aastat tagasi, kui ta siin käis. Oli 21-aastane, nüüd juba 25. Võiks talle kirjutada ja ehk õnnestub juunis midagi korraldada.

Olen eile ja täna teinud midagi kohutavat. Vabad päevad, selle asemel, et puhata, lugeda või väljas liikuda, olen tundide viisi kolanud Asose kaubamajas ja valinud riideid. Õnneks saab kõik üleliigse tagastada, aga ma tellisin kokku üle viiesaja euro eest. Isegi, kui pooled tagastan, siis ikkagi on väga suur summa. Mul on ju riided olemas, aga ikka tahan uusi, rohkem. Riidekapid on täis. Ikka juurde. Selle raha eest saaks juba järgmise talve lennupiletid või ühe nädalase reisi. Aga vaatame, võib-olla saabub ka mõni riideese, mis mulle tõesti meeldib, mida hakkan armastama. Marie Kondo soovitus oli loobuda kõigest, mida ei armasta. On ka ütlemine, et kui kahtled, siis on õige vastus ei. Samas ma olen elus palju kahelnud, aga leidnud ikkagi midagi, mida armastan. Eelarvamus on mõnikord kahtlus. On kujutluspilt, kuidas mingi asi mulle üldse ei sobi, aga siis ikkagi hakkab sobima. Paar aastat tagasi arvasin, et ma ei kanna enam kunagi laiu riideid, kuid nüüd olen nende juurde tagasi jõudnud. Üleüldine trend on toonud laiad riided tagasi ja kannan hea meelega, on mugav. Keskpäev läheneb, aeg süüa. Ahjaa, ma pole vist sulle rääkinud. Neljapäeval hakkasin paastuma, osaliselt paastuma. Katsun süüa korra päevas, keskpäeval. On olnud kergeid tagasilööke, aga esimestel päevadel oli tunda, kuidas meel oli erksam, suurt nälga pole olnudki. Õhtuti ikkagi olen enamasti natuke napsutanud, mis pole kindlasti hea. Eile pärast kossumängimist läksin Mc Donald´sisse ja tellisin nende kõige suurema burgeri, kahekordse Big Tasty koos friikartulite ja Coca-Colaga. Siiski jäid mu toidukorrad viie tunni sisse, mis on päris hea. Nii et söön keskpäeval ja kui on rohkem füüsilist aktiivsust, siis midagi natuke võib ka hiljem süüa, aga mitte pärast kella kuute õhtul. Ma arvan, et nii hakkab kaal langema küll. Tunnen, et sporti ei taha nii väga teha, eks ma rattaga liigun ja joogat katsun ka iga päev või üle päeva teha, see peaks olema paras koormus. Ilusate ilmadega võib hakata ka sörkimas jälle käima. Võib-olla mais või juunis jõuan taas 10 kilomeetriste ringideni, mõnusad pikad sörgid, mis aitavad peas ka selgust luua. Aga ennekõike jooga, rahuseisundid, mis sellega kaasnevad.

Otsustasin, et töö pärast enam ei muretse. Läheb nagu läheb, teen nii palju, kui vaja, üle ei pinguta. Võtan rahulikult.

Ootan põnevusega neid riideid. Tahaks proovida. Näha, kuidas sobivad. Ühele tellimusele läks vale telefoninumber, ei tea, kas jõuavad ikka kohale?

Otsustasin ka taas hakata psühholoogiat lugema. Kehapsühhoteraapia materjale. Tahaks selle struktuuri kätte saada.

Mu päev vajab struktuuri. Mitte plaane, aga struktuuri, kus looming saab tekkida ja asjad tehtud. Tai ajavahe tõttu on lihtne varakult ärgata. Uni läheb kuue ajal. Kui õhtul kell kümme magama minna, siis jääks hommikul aega paar tundi kirjutada. See oleks piisav. Tahtsin kirjutada Bangkokist, reisikirja. Vikerkaarde või kuhugi. Võtan täna ette? Hea küll. Millal siis veel? On aeg.