Kevad on käes, tuvid katusel reas. Isegi Mustamäe lõhnab magusalt, veidi joovastavaltki. Linnud laulavad nii, et isegi läbi kinnise akna on kuulda. Varahommikul näitas kolmteist kraadi, ilmselt oli siis ka öösel vähemalt kümme. Alles mõned ööd tagasi sain tunda peaaegu öökülma oma suvises magamiskotis. Tahaks uuesti minna. Mitte jalgratta ja seljakotiga, aga kuhugi minna. Võib-olla linna? Viljandi kutsub. Kui leiaks odava Airbnb, mitte küll võib-olla järvevaatega, kuid siiski hubase, äkki läheks nädalavahetusel? Loeks, kirjutaks ja jalutaks …

Nägin unes, kuidas Uku Arop rääkis riietest. Kuidas iga riideese ta garderoobis on oluline, midagi pole juhuslikku, kõigel on mõte. Ja et uute riiete sissetoomiseks, tuleb ruumi teha vanade arvelt. Ta rääkis viimasest tagastamispäevast, kui tuleb tellitud hilbud ette võtta ja otsustada, mis jääb ja mis läheb tagasi. Oma lemmik shoppamiskohana tõi ta välja Luige … mingi Luige koht, näiteks Luige riided. Olevat räpane koht, kuid parimad teise ringi tänavarõivad leiab just sealt. Ta kirjeldas oma pühapäevi, kui käib seal Luigel, hiljemalt kella viieks tahaks kodus olla, et siis rahulikult kõike selga proovida ja ära paigutada. Garderoobi, kuhu mujale.

Õhk on jahe, alati on. Talvel on külm, kuid kevadest sügiseni on peamiselt jahe. Suvel korraks või natuke kauemaks, kui on hea suvi, läheb soojaks, kuid ööd on ikka jahedad. Külm ei lase ennast unustada.

Kohv teeb liiga ärevaks. Pikutan voodis, joon kohvi ja panen mõtteid kirja. Kirjutan liiga aeglaselt. Selle lehekülje mõte on ikkagi kiiresti ja peatumatult minna edasi, aga mõtlen liiga palju sinu peale, kuidas seda on lugeda ja siis kipun parandama ja siluma, toimetama, aga selle mõte on minna edasi, peatumatult nagu determineeritud pühvel, tormamas jumal teab kuhu, tolmupilv taga.

Lagedi, see oli Lagedi unenäos, mitte Luige. Ma olen ikkagi eestlane, tean väikseid kohti, mu mälestused on siin, aga osaliselt on ka väliseestlase tunne. Nagu oleksin siin ajutiselt külas. Visiidil, peatselt lähen tagasi Pittsburghi. Tagasi või edasi, ma ei tea enam.

Jälle hakkas sadama. Tuleb meelde, millised need Eesti suved on. Kunagi ei tea, võib sattuda ilus nädal puhkuseks, aga võib olla ka kolmteist kraadi, hallid pilved ja vihm. Isegi suvel võib olla halli talvepäeva hingust, kuigi, eks muidugi on teistmoodi. Vihm toob lõhnad välja.

Veel nägin unes vist mitu korda, kuidas joon või planeerin juua negronisid. Kuidas ostan vajalikud pudelid ja segan kokku või joon kuskil terrassil.

Jube ärevus tuli peale, võtsin pool xanni. Oleks tahtnud terve võtta, aga hoidsin end tagasi. Suur tass kohvi on vist ikkagi liig. Olin nii kindel, et see ei tee liiga ärevaks. Et unekas on piisavalt võimas. Ei olnud.

Siiski, Hiiumaa oli äge, vaatamata kõigele, vaatamata külmale. Muu oli kena. E. rääkis oma teisest talvest saarel. Kuidas suvel loodus ja meri on toetav, aga talvel kaob see toetus. Külluslikust paradiisist saab vangla, kust pole kuhugi põgeneda.

Sõda on muutnud kõik hapramaks, ebakindlaks, aja ajutine iseloom on muutunud eriti hästi tunnetatavaks. Rõõm vabaduse üle on suurem. Kuigi mis siin ikka rõõmustada. Siinsetest ukrainlastest saavad venelased, eestlaste iive väheneb, Euroopa demograafiline kriis ei kao kuhugi. Praegu on küll lootust, aga pikas plaanis eriti mitte. Võib-olla ma olen liiga pessimistlik ja võtan arvesse ainult negatiivseid tegureid, aga nii mulle paistab … Tulevik on nende rahvaste päralt, kes saavad lapsi. Või on tõesti mõeldav, et väheneva rahvaarvuga Euroopa jääbki piiritaguseid rahvaste horde tagasi tõrjuma? Ei tea ja seda ei lahenda praegu ära ka, panen siin punkti. Pean tegema harjutuse, koduse harjutuse, mis mulle anti. Käin koolitusel, kus läbi praktiliste harjutuste õpime tundma arhetüüpe. Sel nädalal on esimene neist, sisemine laps.