Kohv. Sain hästi magada, jõin kolm õlut ja võtsin kaks smomni. Hea sügav uni kuni hommikuni. Vaat et kaheksa tundi. Kui mitu ööd ei maga ja siis tuleb üks selline normaalne öö, siis on enesetunne kohe parem. Peaksin juba tööd tegema, aga on olulisemat. Need mõned read siin, kohv. Külm dušš on juba tehtud. Pean hakkama ka hommikuti mediteerima, enne, kui jälle maha käib see laagris harjutatu. Davai, istun pooleks tunniks mediteerima.

---

Paar päeva on sisse löönud leinameeleolu. Kurbust. Tänu meditatsioonilaagrile haldan seda päris hästi. Vaatan kõrvalt neid tundeid ja mõtteid, aga päris püsiv kurbus ja käegalöömise tunne. Mitte selline tõsine, vaid taustal. M. läks magama. Tuli mulle üle mitme-mitme kuu külla. Talvel sebisime lühidalt, siis ta kadus, öeldes, et ei saa minult seda soojust, mida vajab. Vastasin, et okei. Ja me ei suhelnudki enam. Olen õppinud neid lühiajalisi suhteid päevapealt unustama, sest nii järsku nad sageli lõpevadki.

Vanaisa helistas täna. Pidime laupäeval minema tädipoja juurde pitsasid tegema ja tädi aeda tsillima, võib-olla natuke kevadtöidki tegema. Vanaisa oli endast väljas. Optimistlik ja reibas muidu, kuid täna oli ta hääles ärevust. Ta õde, minu vanatädi on intensiivis, talle tehti juba teine ajuoperatsioon. Nüüd on ootus. Kümme päeva intensiivis, kus terakese kaupa jagatakse infot. Vanaisal on keelatud ühendust võtta, ta õde on pandud kontaktisikuks, et kõik helistama ei hakkaks.

M. vist juba magab, kell on pool kaks öösel. Ta ilmus hiljuti välja. Pakkus, et võiksime jälle suhelda. Alguses tundus veider, aga kui ta minu poole nõustus tulema, siis teadsin, et sellest tuleb ilmselt üks hea pauk keppi. Alguses silitasime niisama teineteise käsi. Rääkisime, mis vahepeal juhtunud on. Mina olin Tais käinud ja Timolt uue mikrolaineahju saanud. Tema polnud kuskil käinud, sest vahepeal algas sõda. M. on Tatarstanist. Ta vanemad ja vend perega on seal. M. näitas sõja alguses oma meelsust Ukraina lippudega maalitud põskedele, läks tänavatele, jäi uudistesaate kaadrisse. Nüüd ta igatseb oma vanemaid, kes elavad Venemaal, kuid piiriületus tundub natuke hirmus. Võidakse küsida palju küsimusi, võib ka kergemini üle saada. Vanem ema toetas ta õpinguid, kuid nüüd pole võimalik raha kanda. Puhttehniliselt, sest ülekanded ei toimi ja ka rubla kurss on kukkunud.

Vanaisa ütles, et ärkab kahe ajal üles ja enam magama ei jää. Pole tahtmist midagi teha. Vaatab, kuidas tuul õunapuu oksi karistab, vihma ladistab ja oodatud suve ei tule. Saaks päikse käeski istuda, unistab ta. Kuid teades, et õde on raskelt haige, ei ole tahtmist midagi teha. Tahaks ainult ühte asja. Et saaks korda. Kuni on teadmatus ja kõige hullemad stsenaariumid lahti, seni pole und. Käis hiina meditsiini massööri juures. Varasemalt tegi paremaks, nüüd hullemaks. Kaotada õde või vend, mis sellest veel hullem võib olla? Muidugi oled mures. "Kahest läks uni, vihma ladistas, poole nelja ajal läksin vaatama, kas vihmavee tünn on täis. Ei olnud veel, vähe oli sadanud," jutustas ta. Olles öösel magamata, pole päeval nagunii tahtmist midagi teha. Surm hiilib lähemale, ring tõmbub koomale.

Olgu generatsioonid nagu nad on, kuid üks näib ühine, ilma töö tegemiseta ei pääse. Vanaisa helistas ja küsis, millega tegelen. Kuuldes, et tööd, ohkas ta: oh jah, ega sellest töö tegemisest vist ei pääse kunagi. Nii et töö ühendab meid. Tema töö oli muidugi teine, oma kätega. Ma müün mainet.

Kepp M-ga oli vaimustav. Vene tüdruku intensiivsus. Pärast seksi küsisingi, et kuidas ta vanematel on. Oli enne kehvasti ja nüüd on veel kehvemini. Kui sõda algas, siis ta tundis vajadust Venemaale minna, kuigi oli sõja vastu. Tundis süüdi siin Eestis ennast. Kui tema president on selline nagu ta on, siis on M. kui ka venelane teeninud ära selle olukorra seal. Õnneks ta siiski jäi Eestisse.