Õhus on kevadet. Päike paistab, aken on lahti, linnud laulavad ja kõrvalmaja ehitustandrilt kostab vene tümmi. Jõin ühe Leffe. Hakkas rohkem pähe, kui oleksin arvanud, ei taha purju küll jääda, kuigi miks ka mitte, on reede ja kell hakkab neli saama. Eile tegin tööpäeva lõpus joogat, see oli väga hea, lõpulõdvestuses jäin tukkuma põrandale umbes pooleks tunniks, hea unenägudeta uni, õndsus. Tahaks korrata. Yin-jooga sügavad venitused.

Tööst on kopp ees. Motivatsiooni ei saa ju vist kasvatada, eks? Nüüd, kus on kevad ja hing ihkab õue, on eriti raske arvuti taga tööd teha. Ega seal väljas ka paradiis pole, aga hing ihkab ikka õue. Varem kartsin töökaotust, nüüd kardan ka, aga vähem. Turunduse projektijuhti minust pole, minus tekitab depressiooni kohustus mingeid läbirääkimisi pidada ja kampaaniaid välja mõelda. Sobib selle töö juures pigem see, kui on ette teada, mida teha, nokitseda tekstide kallal, toimetada neid. Kuigi ka need on tihti nii igavad, et raske on fookust hoida. Kui on üks elu, siis kindlustusfirmas töötamiseks minu oma küll pole mõeldud. Tellisin nädala alguses korralikult riideid. Tahaks kõik tagasi saata ja raha säästa, teisalt jälle vist toita oma ego ja enesetunnet, jätta alles, käia nende lahedate riietega, kuigi võiks olla edasi see pusa ja t-särgi tüüp. Tellisin ühe jaki, mis maksis 150 eurot. On see siis suur või väike raha. Pikas plaanis pole ju vahet, aga pigem võiks see raha säästukontol olla, tagavaraks. Ühe suvekuu kommunaalid. Ei tea. Kapid on riideid täis. Õhtul tuleb M. külla, küsin tema arvamust. Ma ise ei suuda otsustada. “Kui kahtled, siis on vastus ei”.

Täna juba leidsin endas jõudu kujutlemaks, et kui tekib olukord, vestlus juhiga, siis saan öelda, et mul pole motivatsiooni. Kas sellist asja võib öelda? Ta tajub ma arvan ka, et ma ei taha teha seda tööd. Ma olen täiesti läbi. Lõksus. Ja alati, kui elus olen lõksus olnud, siis rabelen välja, põgenen varem või hiljem. Kui ebameeldivad filmiprojektid saavad läbi, siis see töö ei saa läbi. Kui ma ise seda ei lõpeta, siis kas ootan, et keegi teine teeks seda? Ja mis mul ikkagi oleks häda oma pusas ja jopes? Miks ma vajan ikkagi ägedat pööratud nahast tagi, millel pole isegi kapuutsi? Kus ma seda kannan? Ma ju sõidan rattaga, Tallinnas, tuul puhub.

Kõrvus on ikka see Murakami “Komtuuri tapmisest” pärit peategelase lause: ma pean aja enda kasuks tööle panema. Ma tunnen sama. Täna oli kahetunnine koolitus ärevusega toimetulekust. Psühhoterapeut rääkis, kuidas negatiivsete mõtete juures tasub otsida ka võimalikku head külge. Näiteks hirm kaotada töö võib endaga tuua positiivset, uusi võimalusi, mida muidu ei saaks tekkida.

Plaanin homme Hiiumaale minna. Mõtlesin, et võtan ratta ja telgin ühe öö ning sõidan seal saarel natuke ringi, olen seda paika igatsenud alates eelmisest suvest, kui viimati käisin. Bussifirma kodulehel oli nõue võtta ratas lahti ja pakkida pappkarpi. Nii ei kahjusta see teiste reisijate pagasit. Helistasin bussifirma infotelefonil ja mutt seal kordas sama juttu. Null empaatiat, ainult reeglid. Lähen homme hommikul Vana-Pääskülla kohale ja eks siis paistab, kas on normaalne bussijuht või mitte. Kõik see viitab sellele, et kui tahad rattaga kuhugi minna, kuhu rongiga ei saa, siis osta auto, katusekinnitus jalgrattale ja anna minna. Ilma autot omamata saad reeglite kohaselt bussis vedada vaid pappkarbis ratast. Niipalju siis rohelisest mõtteviisist ja alternatiivsete liikumisviiside toetamisest.