Peaks ja peaks ja peaks ja peaks. Peas on ainult peaks. Tänutunne on täiesti ununenud. Peaks töölt ära tulema, peaks hakkama unistuste elu elama. Peaks rohkem teenima, peaks ... Aitab. Peaks puhkama, peaks Hiiumaale minema. Peaks riideid tellima, peaks neid tagasi saatma. Peaks rohkem säästma, peaks reisimise jaoks koguma, peaks lugema. Aitab! Mind ajab hulluks see rohkem ja rohkem. Ma võin olla nagu ma olen. Ma olen juba kohal.

Ma ei tea, kas see on probleem, et ma ikka ei tea, mida ma teha tahan. Tean, kirjutada, aga kuidas leida see koht siin maises elus. Kirjanikuelu on või vähemalt tundu pea võimatu. Nägurielu. Palgatöö on orjus. Etteõtliku asjaajaja meelt mul ka ei ole. Olen 35 ja ikka sama eksinud nagu alati. Vahel olen millestki vaimustunud ... okei, ei viitsi rohkem halada. Ma tean, et minus on olemas see miski. Midagi, mida on vaja. Midagi, mis on isegi siis, kui pole vaja. Lahendus on koguaeg olemas. See oleks nagu mingi luku taga, millele ma ei pääse ligi. Aga see transformatsioon on võimalik.

Miks ma hommikuti nii raskelt ärkan? Kas endiselt eelmine nädalavahetus annab tunda? Või need "süütud" antidepressandid. Nii nõrgad, et on kahtlus kas nad üldse töötavad, nagu arst ütles. Või olen ma oma une ära rikkunud unerohtudega? Õhtul ei tule und ja ärkan öösel mitu korda. Nagu nähtamatu beebi ärataks mind emaunest. Aga kedagi pole, ainult külm varahommiku valgus.

Unistustel on oma valu. Nägin Facebookis pilti Nepaali pühamust Mount Everestil. Olen ju käinu Himaalajas, vaevelnud pea kaks nädalat ronides muudkui üles ja alla, külmetanud, higistanud, tülitsenud, oodanud, ennast utsitanud. Ometi tahaks sinna tagasi. Tundub nii kaugel ja näen palgatööd moonutatuna justkui igavesse tulevikku jooksva sirgena, mis ei võimalda midagi teha. Midagi rohkemat, kui nädalavahetusel vaevu taastuda, et uut töönädalat alustada. Või siis need mõttetud nädalased puhkused, mille jooksul ei jõua midagi teha, ei jõua olemisse. Lihtsalt toimetad muid asju, väike vaheldus. Pikemaks ei taheta lubada, sest koht jääb tühjaks, midagi jääb tegemata.

Tööl pandi mind juhtima ühte suurprojekti osa. See tundus väga mahukas, aga otsapidi natuke tegin. Alles nüüd, lõpusirgel, kui tuleb punkt panna, saan aru, et minu vastutusala ei tähenda, et pean ise kõike tegema, vaid delegeerima. Panema teised tegema. Ei teagi, kuidas ma nüüd kokkuvõtet kirjutan. Kas häman midagi või kirjutangi, et ma ei teadnud, mida teha ja ei teinud ka eriti midagi. Polnud aega muude tegevuste kõrvalt. Nii ikkagi ei saa, sest on ka väline hindaja ja tuleb kõik ilusaks pakendada. Pakendamise kunst. Üsnagi tülgastav. Kaunid pakendid, kus sees on mitte isegi tühjus, vaid mingi veider idee. Ootus millegi järgi, mida pole. Disneyland. Õõvastav korporatiivmaailma veidrus.

Olen vist ka Jurmalas käigust väsinud. Üks päev bussiga sinna üle nelja tunni, teine päev tagasi. Mulle meeldib, et kui muidu riietuvad valdkonna inimesed ikka pigem viisakalt, siis Baltikumi turundusjuht, väike 50ndates naine on nagu marjamüüja turul. Crocsi-moodi sandaalid, sinine tuulejope, käharas juuksed. Väga joviaalne, aga tundub uskumatu, et ta on terve elu kindlustuses töötanud. Igatahes mulle väga meeldib ta riietuse suvalisus, praktilisus ja lihtsus. Ma ise pääsesin nii ära, et panin meie ettevõtte tellitud pusa. Siis olin nagu tiimiliige, aga ei pidanud triiksärki panema. Eks mingi kudumiga oleks ka pääsenud, aga ma olen juurde võtnud ja need kõik on natuke ebamugavad seljas. Kuidas küll see kõhuke viimase aasta-kahega ette kasvas? Kust ta küll tuli? Tõeline maailma loomine, müsteerium. Ma ei kujutanud ette, et see nii tüütu ja ebamugav on. Laiad riided on muidugi mugavad ja püksid, mis on kummiga, aga selliste riiete seas ei ole mul firmaürituse jaoks sobivaid. Varsti tulevadki suvepäevad. Kui muidu võiks triiksärgi ja viisakamad püksid panna, siis nüüd ei teagi. Pooleldi väliüritus. Peab ikkagi mingi bleiseri vist ostma. Ma tean, et mulle sobiks. Tean, et saaksin ka komplimente ja oleks üsna mugav, aga ikka ma ei viitsi. Ei viitsi muutuda. Ma tahaks ikkagi olla see tüüp, kes on milleski nii hea, et ta võib ülikonna-üritusele kohale ilmuda suits suus, pusa seljas ja kõik aktsepteerivad, sest tegu on nii ainulaadse ja erilise talendiga, et talle ei panda midagi pahaks. Naised tahavad temaga iga hinna eest magada ja mehed patsutavad õlale. Ka see oleks õõvastavalt moonutatud maailm, mitte enam päris elu. Mõnes mõtte on päris elu ikkagi päris heas tasakaalus. On neid, kellele meeldid, neid, kellele mitte. Kes hoolivad ja enamik, kellel on ükskõik. See hoiab mõnes mõttes vaimselt tervena. Miks peaks keegi mulle pugema? Või mulle valetama? Mul pole midagi, millest keegi saaks kasu lõigata ja see hoiab teatud hügieeni inimsuhetes. Kui ma meeldin kellelegi, siis ikkagi endana, sest ma pole kõrgemal ja minu kaudu ei saa nagu redelist kuhugi ronida. Nii et hea on olla suvajorss. Ikkagi pigistan ennast, et leida üles see miski, mida tahan elu lõpuni teha. Raske on enda elu korraldada ja aktsepteerida kaootilist tegevuselt tegevusele hüppamist. Tundub, et ühiskonnakorraldus ei soosi seda ja mu enda sisemine lapsevanem ka mitte. Ometi on minus ka see rändur, kes tahaks ennast täielikult usaldada maailma hoolde, lõpetada muretsemine, ettevaatlikkus, kogumine, alalhoidlikus. Keegi, kes ütleb mu sees, et elu on elamiseks. Kui juba, siis juba. Lõpeta see pidev enda tagasihoidmine, allasurumine. Kuid kas see pole üks elule omaseid jooni? Kas selles Pessoa ei räägigi, kui ta ütleb, et ma tegin endast selle, kes ma pole. Freud sai kuulsaks just 19. sajandi Viinis, kus ühiskond oli väga kombekas ja allasurutud tunded ja ihad lõid vaimsete häiretena eriti märgatavalt välja. Praegu pole väga teistmoodi. Me ei ela kindlasti vabas ühiskonnas. Me oleme kindlalt tabudepuntrad, hoiame ennast tagasi, kõike, mis on loomulik.