Vähkresin voodis, võtsin ühe soome smomni, unerohu, mida ikka olen võtnud, aga Soomes valmistatud. Sõber rääkis, et toimib paremini, ma ei saa midagi aru, koos õllega tekkis lihtsalt rahulikum olemine, pinge läks maha. Meenus, et ma pole ammu kirjutanud. Mõtlesin oma elule, kuulasin podcasti. Unistus džunglitüdrukuga Taisse kolida kogub hoogu. Räägin Tinderis ühe tüdrukuga, kes oli nõus. Muidugi naljatasime, aga mulle meeldis asju suureks mõelda juba alguses. Kutsusingi teda endaga džunglisse elama. Ta oli nõus. Ei tea, kui tõsiselt ta mõtles. Kui tõsiselt mina mõtlen? Väga! See saab juba varsti vaat et kinnisideeks. Pakkusin talle välja kohtuda. Eks me näe, kuidas on päriselt kohtuda. Muidu on ju ilus unistus. Koos tüdrukuga talveks Taisse, teeksime kaugtööd. Muinasjutt. Tahaksin seda saart nii väga kellelegi näidata, jagada.

Mis veel? Ma ei teagi. Tulin Lätist, komandeeringust. Ma ei näe oma elu kontoris, küll aga praegune tiim on tore, mul on vedanud, ei pea köögis töötama või taksot sõitma. Pean seda ka hindama. Võiksin olla väga pankrotis ja hädas omadega. Kuid mu hing ihkab džunglisse, minema siit kõlvartilinnast, eemale klandorfi juhtimisest ja boroditši plaanidest. See linn ei liigu minu linna suunas, on mu kodu, kuid jääb järjest kaugemaks. Järjest vähem on minu linn.

Peaksin magama. Homne päev küpseb, võiksin magada. Aga und ei ole. Pean nende rohtudega piiri pidama. Järjest nädal aga võtta ja pärast ei jäägi enam magama. Olen ju väsinud. Aga näe, kell on üks, aga und pole, ohtlik konks, kuhu kukkuda. Sööb homset ja järgmisi päevi, võtab rõõmu.