Võtsin eile pool mirtat ja magasin kaua. Hommikud on selle rohuga natuke keerulised. Ei oska olla. Ärkasin juba enne kuute. Tahaks hommikust süüa, aga mu söök on lõuna ajal. Midagi natuke võiks ju võtta. Smuutit või midagi ... Mirta ajab sööma. Tekitab isu. Nädalavahetusest on natuke ähmane mälestus, kuid kahe asja üle on hea meel, kaks korda sai ujumas käidud meres. Tõeliselt meeldejääv ja värskendav suplus. Kuskil kalarannas, Patarei vangla kõrval. Tahaks ilusat jopet, näiteks North Face´i oma, mille saaks pusale peale tõmmata, mis peaks vett ka. Sügiseti oleks pikkadel jalutuskäikudel hea kaaslane. Vihma- ja tuulekindel. Hoian silmad lahti, praegu võib jooajalõpu hinnaga saada küll.

---

Maximasse lilli

Eile oleks peaaegu jälle tekkinud Maximas tüli. Läksin taarakotiga poe poole. Ainsa automaadi taga oli järjekord, mammike ootas väljas ja teatas: mina seisan siin. Ma ei viitsinud ootama jääda, läksin taarakotiga poodi, panin selle fuajeesse kahtede liuguste vahele maha, kus seisis kellegi jalgratas ja puhkas üks vanem proua. Ooteruum. Tegin viie minutiga ostud, kui aga tagasi tulin, polnud taarakotti enam kuskil. Läksin taaraautomaadi juurde, kuhu sai teise ukse kaudu väljast. Vanamees ladus seal minu taarat masinasse. Sõimasin teda, küsisin, mida ta teeb. Ei teinud minust väljagi, vahepeal pobises midagi, mängis täielikku autisti. Selle asemel, et tšekk endale võtta, virutasin ukse pauguga kinni. Nüüd sellele mõeldes lähen ikka närvi. Oleks võinud raha endale võtta. Ja seejärel ust kinni hoida, teda mitte välja lasta sealt enam. Paari euro pärast pole mõtet jaurata, aga siiski. Natuke põhimõtteline asi ka. Samasugune vend võttis kunagi trepikojast naabrite jalgrattaid. Kõik, mis laokil, selle võtab ta endale. Ta autistinägu oli nii kätteõpitud. See polnud esimene kord midagi sellist teha. Kujutlen oma peas, kuidas peksan ta sinna taararuumi nurka, peaga vastu kraanikaussi ja võtan tšeki endale. Ta verine moll, habemetüükas vanainimese lõug, kuhu lõigab verine haav ja kust immitseb erkpunast verd. Ta katsub oma nägu, määrides niigi roojase käe. Ma võtan kviitungi, jalutan välja ja vahetan selle rahaks.

Muidugi oleks selline lõpp võtnud mu jaoks halvema pöörde. Tõenäoliselt oleks mind leitud turvakaamera salvestuse järgi. Mul oleks olnud rohkem muretseda, kui praegune kaks eurot ja kehv tunne.

Teine asi, mis ärevaks teeb, on sõnum, mida ootan. Tellisin uue telefoni, sellise, mis mulle päriselt meeldib. Mis on tarbeese, aga ka ilutoode. Uus iPhone mini. Olen poes seda katsunud, vangutanud kõrge hinna tõttu pead ja loobunud, praegune telefon käib küll. Leidsin aga põhjuse, miks praegune ei sobi – aku saab liiga kiiresti tühjaks. Ma muidugi istun liiga palju telefonis ka, sellepärast saabki tühjaks. Aga tegin seda, mida ei peaks, tellisin liiga ruttu uue. Loodetavasti selle aku peab õhtuni. Igatsesin tagasi iPhone’i maailma. Ostsin, mis tahtsin. Võtsin järelmaksuga, kuid intress on null, nii et maksan seda kolm aastat, aga kui inflatsioon jätkub, siis läheb seadme hind odavamaks. See 24 eurot kuus maksta on aasta pärast juba väiksem summa. Kuigi ega mu palk niipalju ka ei tõuse. Hea kui üldse.