Ärkasin üles ja nii jube oli olla, et tahaks nutta. Enda elu tundub nii tumedates toonides. See, et jälle peab tööle minema. Ennekõike on lihtsalt raske olla. Nagu sügavas depressioonis oleks mõneks ajaks ja mis aitab? Külm dušš tegi natuke inimese tunde, aga ega tänasest enam asja ei saa ja homme on pühapäev, pärast mida juba ongi tööelu jälle. Kohutav, kohutav, kohutav. Pealejoomine aitaks, hakkaks ilmselt parem, aga suurt probleemi ainult süvendab. Nii ma neid vabu päevi võtan. Aga ega ei tea, mida muud ka teha. Tundub, et ei oska niisama olla linnas. Mida siin ikka teha on? Võiks ju osata, teha trenni, juua kohvi, süüa tervislikumalt. Praegu on lihtsalt joomine olnud kaks päeva ja polegi eriti midagi söönud, ühe pitsa eile. Kuidas küll parem hakkaks? Tuleb lihtsalt vist üle elada. Iga kord mõtlen, et teen paremaid valikuid edaspidi.