Ega palju paremaks pole läinud. Korralikud joodikujaanid. Kolm õhtut-ööd joomist. Kõige jubedamad on hommikud ehk siis ärkamised kuskil 12 ajal. Masendus, kurbus, kõik tundub halvasti ja millelgi pole mõtet. Õudusega vaatan terendavale töönädala algusele. Ja ma tean, mis aitab, üks kangem kokteil. Võtab valud maha ja teeb olemise pehmemaks. Nii see lõputu ring käib. Aga õnneks pidin piirduma ainult ühega, sest kohe lähen venna sünnipäevale ja siis juba tantsutundi. Kõige parem pole olla, aga mitte ka kõige hullem. Vahel on okei juua, aga mul on pidurid täiesti puudu. Läheb ikka senikaua kuni vähegi jaksu on ehk siis sageli kuskil kuue-seitsmeni. Järgmise päeva võib maha kanda. Ja ega hea ei ole voodihaige olla. Neli vaba päeva on läinud nagu naksti ja ei mäletagi, et oleks midagi teinud. Eks olid ka omad head momendid. Istumine päikeseloojangul Linnahalli juures ja järgnevatel õhtutel Kalarannas, kus vesi oli vaikne ja silmapiiril oranž triip, teisel õhtul lillat tooni. Muidugi on see mõnus, aga mündi teine külg on kohutav. Pikas plaanis on see kõik destruktiivne. Poleks kunagi arvanud, et ma sellisesse rattasse satun keerlema. Vana taksojuht ütles, et ta ei joo juba 15 aastat ja et ega ma enne aru ei saa, kui põhjas ära käin. Loodan, et läheb ikka valutumalt. Sest ma ei taha mõeldagi, milline see põhi veel on. Tahaks hakata jälle jooksmas käima. Tantsimas juba käin, aga võiks ühe korra nädalas rohkem käia. See distsiplineerib. Kui on tantsutund ega siis ei joo. Ei taha olla koguaeg kange keha ja juhmistunud meeleseisundiga. Tean, kui hästi mõjub jooga, jooksmine, ujumine, mittejoomine. Kui kuu aega ei jooks, läheks baasseisund tuntavalt paremaks. Hakkab kõrini saama sellest pidevast üles-alla sõitmisest. Eufooria, mis vaheldub surmatundega, meeletu kassimisega. Tõstetud seisund on muidugi meeldiv, aga see allatulek ... Täislädra olemine. Muidugi ma veel funktsioneerin ja saan kuidagi hakkama oma eluga, aga näiteks töö tundub täna väga hirmus. Kui nädalavahetusel mitte juua, siis ei ole hirmutav mõte tööle minna. Noja siis see tuttav vale, illusioon - kui on halb, siis tundub nii kindel, et enam ei joo, ei tee endale enam seda põrgut. Kuni ikka varsti jälle tundub hea mõte midagi rüübata. Nii et vaatame, kuidas läheb. Kõige toimivam oleks teha kellegagi kokkulepe, et näiteks kolm kuud ei joo ja panna vahele midagi väärtuslikku. Olen korra seda teinud, leppisin sõbraga kokku, et kui joon kasvõi ühe lonksu, siis annan talle kolmsada eurot. Toimis. Ei joonud. Pärast esimest kuud läks järjest lihtsamaks. Võiks seda uuesti teha, aga ma ju ei taha. Mitte piisavalt. Suvel on ikka hea vahel napsutada. Ainult et see on läinud pea igapäevaseks. See raiskab ja hävitab elu. Mingit lahendust on vaja. Ma kardan, et jäängi rääkima seda juttu, et ja-jaa, varsti hakkan nö korralikuks, aga seda on lihtne pidevalt edasi lükata.