Hommik. Hommiku algus. Vaba päeva hommikualgus, kui pea on mõtetest veel üsna tühi. Saab lihtsalt olla. Pärast kiireid tööpäevi on sellised puhkepäevad mõnusad. Midagi ei pea tegema. Tahaks randa minna, aga pole aru saanud veel, mis ilm on. Tundub, et üsna soe. Lesida rannas, see oleks mõnus. Kõht veidi valutab, ei söönud eile terve päeva jooksul midagi peale kolme keedumuna ja ühe banaani. Mõned õlled. Voodisse heites oli kõht nii tühi, et tellisin kodulähedasest putkast grillburgeri ja karbitäie friikartuleid. Sotsiaalne surve tähistada jaanilaupäeva, aga tegelikult ei viitsi. Ei viitsi sõita sõbra suvilasse. See on sotsiaalne üritus ja selle juurde käib joomine. Ma ei kujuta ette, et kainelt viitsiksin seal olla. Ikka tahaks juua, aga tegelikult ei taha juua. Olen siin õhtuti juba joonud küll ja vahel tuleb piir ette, ei viitsi enam. Vähemalt alustada ei viitsi. Kui juba soone peale saab, siis läheb iseenesest, aga kardan seda pikka päeva ja sellele järgnevat ööd. Hommikuni üleval olemist ja homme pohmelliga tagasisõitmist. See pole mõeldav, et ma lähen sinna kainena hängima. Võimatu. Välistatud. Milleks? Vaatame, kuidas see päev kujuneb. Võib-olla ikka mingil hetkel hüppan rongile. Teel olla täitsa võiks. Selles on ka alati oma erilisus, kui linn jääb vaikseks. Autoteed on tühjad, sõita rattaga jaanilaupäeval Tallinnas ringi on meeldiv. Väga hõre liiklus, tekib väikelinna tunne. Kui mõnus oleks seesama linn mitu korda väiksema liiklusega, kui inimsõbralik. Sagimine on põhiline, mis väsitab.

Natuke süütunnet, et eile ei osalenud altarisessioonil. Ikka on mul see altaritöö lõpetamata. Jätta siis pooleli? Ma ei tea. Väga halb, kui koolitus jookseb juuni lõppu välja. Eestlased muutuvad ärevaks, rahutuks ja hakkavad palju ringi liikuma, kui puud lehte lähevad. Juuni algus veel on mõeldav lõpetada kursus, aga mitte enam jaanipäeva aeg. Jah, muidugi, pööripäev on võimas aeg šamaanide jaoks. Suur võimalus luua oma reaalsust, aken on avatud. Isegi täna tehakse vist Zoomis üks sessioon. Vaatan, kui tõesti koju jään, siis võib ju teha kaasa, hea meelega.

Rohkem ei teagi, mida praegu öelda. Polegi midagi öelda. Need altarisessioonid on mind pannud mõtlema natuke rohkem esivanemate peale. Minnes mõnisada aastat tagasi on neid juba tuhandeid, minu vanemate vanemate vanemaid ja 1200 aasta juures juba miljon. On selge, et teatud mustrid on mulle nö pärandatud. Palju head, aga ka seda, mida pole enam vaja, mis taagana kaasas käib. Nüüd on minu kord elada, ma ei pea enam tegema nii nagu mu vanemad. Mul on võimalus terveneda, teha seda tööd. Läbida transformatsioon, kutsuda see esile ja minna läbi, see ongi šamanism, nii nagu mina sellest aru saan.

Aeg on vaikselt hommikust sööma hakata. Ikka vana hea tatar, mis muud. Enne võiks natuke joogat teha. Mõned päikesetervitused ja veidi venitada. Viia keha mõnusamasse konditsiooni. Jooga on ka transformatsioonitee. Ma olen flirtinud paljude praktikatega, aga mitmes neist on ka öeldud, et kasulik oleks valida üks ja sellele keskenduda, mitte teha erinevaid natuke. Jooga on jäänud ja meditatsioon tuleb ka ikka ja jälle tagasi.

Üleeile oli vanaisa sünnipäev. Kõigepealt võeti läbi teemad, kuidas keegi mingeid sööke teeb. Kuidas hapukapsast tehakse, millist riivi kasutatakse. Vanaisa rääkis, kuidas vanasti tehti, millist tehnoloogiat kasutati. Seejärel oli haiguste ja surmade teemaplokk. Vanaisa küsis, mida ma juua soovin, pakkuda oli veini või šampust. Ühe klaasi vahuveini jõin, aga rohkem seda ei tahtnud. Talle meeldivad punased magusad veinid, see ka ei läinud. Küsisin konjakit, aga seda ei saab ju serveerida ainult koos kohviga. Nii et pidin siis ootama. Vanaema rääkis, kuidas vanaisa teeb kohvi valmis, käib sellega üleval korrusel ja tuleb tagasi alla. Vanaisa tunnistas, et paneb supilusikatäie Vana Tallinnat kohvi sisse. Abikaasa silma all ei saa seda teha, kes seda pragamist jõuaks pärast ära kuulata. Nende maailm on ikka nii teistsugune. Töö tegemine ja õhtul telekavaatamine. Ajalehed ka. Sealt tuleva infoga on nad väga kursis. Aga vanaisa kui läheb poodi, siis vaatab pangaautomaadis kontojääki ja laseb selle paberi peal välja, siis on ülevaade olemas. Vanaema laseb poes käia tädipojal, kes elab lähedal. Aeg-ajalt annab talle pangakaardi ja laseb sularaha välja võtta ning siis omakorda annab vajamineva summa poisile, et too sisseostud teeks. Nojah, miks mitte, see süsteem veel toimib. Hea, et kogu varandust padjapüüri sees ei hoia. Aga tööga on nad kasvanud ja elanud. Nende rikkalikus aias pole ühtegi leboala, puhkekohta, heal juhul mõni taburet kuskil. Kõik käib läbi töö ja armastus läbi tomatite, rediste, tikrite ja tilli, mida saab lastele ja lastelastele jagada, kui on saagikoristuse aeg. Põllundusest läbiimbunud. Midagi, millega jälle mul puudub side. Võib-olla see jälle tekib kunagi. Oma aia kraam on väga hea ju küll. Võib-olla ühel päeval viskab lõplikult üle see mugav poes käimine, need luitunud masstoodangu maitsed ja siis ehk on veel midagi meeles vanavanemate juures nähtust. Ehk on.