Jube ärevus. Ei teagi, kust tuleb. Tööl olin täna kontoris. Aeg venis. Vastumeelsed ülesanded. Olin nagu lõksus, oleksin tahtnud minema jalutada. Kuhu? Vabadusse. Sinna, kuhu jalad viivad. Ikkagi see ärevus, ei tea, miks ta täna nii suur on. Koolituse viimane kohtumine on kohe algamas. Pidime tegema iseseisvat tööd ja looma altareid. Emale, isale, oma sisemisele lapsele, esivanematele. Ma ei teinud korralikult. Lõpp läks üldse käest, nii kahju. Rahutu on olla. Oleksin tahtnud kaasa teha, ometi ei teinud. Kui oli aega, siis jõin õlut ja kui polnud aega, siis kirusin, et pole aega. Nüüd on pooleli. Ja ma ei kannata enam pooleli asju, neid on olnud liiga palju, katkestusi. Tahaks otsida vabandusi, miks ma ei teinud, aga neid pole. Nüüd on vaja ainult leebust enda suhtes, aga seda on nii raske leida. Ärev ja frustreerunud olek. Kunagi polevat hilja alustada. Aga millega? Kellena? Iseendana. Jah, aga kui on lihtsalt olla niivõrd raske? Siis peab midagi muutma. Närviliseks teeb see, et rahustid on otsakorral ja enne esmaspäeva ei saa juurde küsida. Võib-olla homme perearstilt siiski saab? Mida ma teen, kui ärevus liiga suureks läheb? Rahu, see läheb mööda. See on hoog. Käisin peale tööd Mc Donald’sis, võib-olla seepärast kõhus keerab? Siiski, pigem vist see ülesande mitte tegemine, mis mulle anti. Miks ma seda nii põen? Sest tegelikult ju tahtsin teha. Raske on vaadata endale otsa, enda pooleliolevale protsessile, kui peaks olema juba lõpetatud.

Sessioon sai läbi ja rahunesin. Eesmärk on muidugi protsess tervikuna läbi teha, kuid kinnijäämine näitab, kus sa kinni oled, on ka protsessi osa. Minus elab uskumus, et asjad tuleb lõpuni teha, hästi sooritada. Kui seda teha ei õnnestu, siis on kohal süütunne, pettumus endas. Maailm jookseb kokku. See läheb spirituaalseks, aga üks universumiseaduseid on: nagu üleval, nii ka all. Universum on fraktaalne. Minnes väiksemaks või suuremaks, kõik on sama. Väline on sisemise peegeldus. Näen maailma vastavalt oma uskumustele, minu maailma kujundavad tihti alateadlikud narratiivid. Üks neist tuli siin nähtavale - kui jään kinni, siis järelikult on halvasti ja see tekitab süütunnet. Ja kui see süütunne tuleb, siis on seda terve mu maailm täis. Sees ja väljas. Selleks, et muuta maailma, tuleb minna tagasi, tervenemine algab minevikust. Saades teadlikuks draamadest, traumadest, sellest, mis valu põhjustab. Minevik loob olevikku. Soovides muuta tulevikku, tuleb käia ära aegade taga. Suur-suur enamus teadvusest on alateadvuses, nähtamatu. On erinevad rituaalid, kultuurid, praktikad, teadmised, mis võimaldavad enda seest saada asjad välja, tuua need nähtavale. Luues teatud šamanistlikele traditsioonidele omased altarid, võimaldab see luua altarile projektsiooni enda sees toimuvast ja seeläbi saada teadlikuks, mis on esimene aste tervenemisel. Kuidas ikka muuta seda, mida ei teagi. Kui ei tea, mis kustkohast tuleb.

Väsimus tuleb peale. On vist aeg voodisse minna. Homme on pikk päev, töö suvepäevad. Päev läbi suhtlemist, tutvumist, mänge. Tahaksin vaba päeva, aga mis teha, tuleb minna. Täna oli raske tööl. Üks neist päevadest, kui mõtlesin, et ma olen täiesti vales kohas, võõrkeha, ja ei taha teha seda tööd. Kõik on muutumises, tuleb taas kergemaid päevi, kuid hetkel on nii - kõrini. Tahaks oma aega tagasi, panna aja enda kasuks tööle. Loobuda, vahetada, liikuda mujale. Liiga vähe aega, et teha seda, mis päriselt huvitab. Pärast tööd ei jõua enam õppida psühholoogiat, olla füüsiliselt aktiivne, leida aega sõprade jaoks. Midagi jõuab, aga mitte seda kõike. Tantsida tahaks rohkem. Olen koguaeg väsinud. Väsimus vaheldub ärevusega. Tuleb teha muutusi. Kas just töölt ära tulla, aga vähem juua, palju energiat läheb sinna. Samuti vabaneda tablettidest, palju värve läheb sinna, palju vabadust. Leida teatav meelerahu, sest selles seisundis saab keskenduda ja teha näiteks pärast tööd veel midagi muud, mitte mõeldes enam töömõtteid, lülituda ümber. Nii et kuigi mul pole selgust, kuhu tahan liikuda, siis midagi ikkagi tean. Väsimus on vahel ka õnnistus, ei jaksa enam mõelda, planeerida, muretseda, ärevust tunda. Vahel ei kannata hetki endaga, tõehetki, siis on ka raske voodisse minna. Tahaks olla õhtuti väsinud, juba füüsiliselt. Nii on hea voodisse langeda. Hoolivus enda suhtes on kõige olulisem. Tean, et rõõm enda seest on võimalik üles leida, olen seda mediteerides korduvalt kogenud. Meenutades õnnetunnet on see igal ajal kättesaadav. Mäletad, millal viimati kogesid õnne? Millalgi see ju oli. Võttes selle tunde, pigem ilma kaasaskäiva loota ja tegelasteta, võttes selle tunde on seda võimalik taas kogeda, äratada, tuua üles, seda suurendada, muuta enda seisundit. See on hea praktika. Õnnetunne loob juba ise lahkust, rõõmu, sõbralikkust. Selles on meeldiv supelda.